kõige pealt vabandan, et niiii kaua on läinud aega sellega et ma blogi vahepeal kirjutaksin - aga on olnud niiiiiii kiired ajad.
Selgus, et siin tuleb maksta ühika üüri kolme kuu kaupa - meil oli Sirliga muidugi kõige pealt paanika, "kus me sellise raha võtame?" Kirjutasime igale kooli ja kooli finantsosakonda ja isegi õpilasesindusse, et äkki saab abi või muuta seda meile nii, et maksaks kuu kaupa. Aga öeldi igalt poolt "Ei." Viimases hädas pöördusime siis koduste poole. Sirli sugulased maksid summa ära, mina aga võitlesin edasi - kasvõi kolin välja sealt ühikast. Kirjutasin siis ühikale, et mina seda summat ei maksa ja kolin välja, et kus ma seda teha saan. Selgus, et selleks peab eraldi mingile kokkusaamisele minema ja rääkima miks. Veetsin väga pika nädalavahetuse uurides kortereid Wolverhamptoni ligiduses ning pooled ööd olid unetud -"kus ma elama hakkan?" oli küsimus, mis kummitas pidevalt mõtteid. Teisipäeva hommikul olin ma liiga närvis, et minna prantsuse keele tundi, ning valmistusin mõttes ette selleks, et pean välja kolima, mõni päev Sirli toas elama ja vaatama kiirelt kiirelt oma elamise. Kaks kohakest, mis polnud väga kaugel, olid silma hakanud. Ainus mure, et oleks veel kedagi vaja kaasa meelitada. Veidike enne lõunat läksin siis oma kokkusaamisele. Mind ootas üks lühike, veidike ümaram leebe näoga naine. Ta naeratas mulle ja küsis "Hello darling, are you Carmen?" ja ma noogutasin ning siis ta ütles "oh you are so sweet little angel." mul oli küll nunnumeeter põhjas sellest tädist ning ta küsis mis probleemiks. Seletasin talle siis oma mure ära ning ta noogutas ja lubas, et teeb kõik mis vaja,et mind aidata. Ta läks kõnet tegema finantsosakonda ning kadus rohkem kui 10 minutiks. Ma samal ajal istusin üks toas ning ootasin oma kohtu otsust - päris jube oli seal istuda ja olla teadmatuses. Mõne aja pärast tuli tädike ning palus vabandust et ta nii kaua ära oli, naeratas mulle ning ütles, et mulle tehakse erand ja ma saan maksta kuukaupa. Tänasin tädit ülevoolavalt ning andsin talle suure kalli, mille peale tema nii särama läks ja ütles et tal nii heameel et sai mu päeva nii heaks teha.
Kooliga on kõik korras. Nüüd oli esimest korda mul üks igav loeng - Meedia Indias . Ja no see oli põhimõtteliselt India ajaloost. Ainuke huvitav hetk oli, kui meile näidati kuulsaid sarju mis olid India versioonis. Prantsuse keel on mega raske. Ikka tohutult raske. Kõik need käänded ja mineviku vormid on jubedad. Pluss need tähed mida on võimatu häädada. Visual Studies ja Popular Culture ikka minu lemmikud.
Sõpradega on nii, et olen mitmes erinevas sõpruskonnas. On minu koridori sõbrad, vastaskoridori sõbrad, ja siis sõbrad kes tundides on + tuttavad. Peamiselt suhtlen siiski oma korruse inimestega ning vahest siin ja seal. Siis on inimesed kes kutsuvad peole - mul ühe klubi promoja sõbraks, kes ei jäta kunagi võimalust ning kutsu mind peole. Ta siiamaani topib mind iga peo VIP listi ning loodab et ma näole annan. Siiamaani pole ma seda teinud....
Peamine inglise sõber mul on Tom - ta on koguaeg appi tulnud ,aitas selle telefonikaardi meil saada, abistas meid selle ühikajamaga, näitab mis toidud enamvähem kõlbavad ning kokkab mulle pidevalt imemaitsvaid roogasi ja hoolitseb selle eest, et minuga pidevalt kõik korras oleks. Siis on meil veel Micheal ja tema kamp igasuguste karvaliste ja sulelistega - no need on sellised rahulikud inimesed, kes aegajalt kutsuvad meid filmiõhtutele ning ikka muretsevad meie pärast ja vaidlevad, et Inglise toit on maitsev. (ise teevad munaputru mikrokas. öak) .
Ühel õhtul käisime heategevuslikul jalgpalli võistlusel mis toimus. Poisid panid meeskonnad kokku ning läksid võistlema. Me läksime siis kaasaelama oma sõpradele ning vaatama kuidas nad haledalt pähe saavad.
Siis on meid viidud Inglise pubisse jalgpalli vaatama. No andke andeks aga see oli lihtsalt igav. Aga see võis ka sellest tulla, et meid väga see mäng ei huvitanud.
Ja ma vabandan, et ma koguaeg ei jõua seda blogi kirjutada. Lihtsalt seda koolitööd on päris palju ja nendest inglise keelsetest terminitest läbi närimine võtab ikka vahest aega. Ja muidugi on vaja töökoht leida ning sellega tegeleda, ja siis on vaja tegeleda teiste dokumentidega ning jälle kooliga ja siis tahad ju süüa teha. Ja siis sõpradega aega veeta. Ja siis koguaeg ei jõua lihtsalt. Andke andeks. Ja no ma looooodan, et ma saan selle töökoha ühes Itaalia restoranis.
Igatahes - tunneme kõigist väga väga puudust. Tervitan oma perekonda ja saadan neile suured suured kallid ( Taavi võiks minuga ka kunagi ühendust võtta eksole :D ) . Oma sugulasi, tean et olete seda kaua kaua oodanud. Oma tädi ja tema pere, kes hetkel vist kusagil soojal maal puhkamas.
Siis tervitan Olustversest kõiki - kallllllistan.
Muidugi eraldi tervitan veel Mannut, Rivot, Risterit, Kertut,Taiksi ja Kevinit - oma teist "perekonda" kes Eestisse maha jäid. Tunnen teist niiiiiiii puudust. Te peate varsti külla tulema :)
Siis tervitan ka Petsi, kes on seda blogi postitust kaua oodanud ja annaks mulle peksa, kui ma tema nime ei maini.
Ja tänan veel oma vanemaid, kes on õpetanud mulle, et tuleb olla võitleja ning vahepeal olla lihtsalt põikpäine. Ning mitte alla anda.
Pluss suur aitäh teile paki eest :)
Oh - Halloween ju varsti käes. Inglased juba valmistuvad... Mu esimene õige halloween on järgmine neljapäev. Kostüümi ideid?
 |
| jalgpall |
 |
| tõestus et ma ikka elus ja terve |
 |
| kõik kes seal osalesid |
 |
| Tom - sinisepusaga, Mark - see tumedas. |
 |
| Tom mängis kahes erinevas meeskonnas |
 |
| Tom - Jordan - Lee - Mark- John |
