Kodu

Niisiis, nädala pärast olen pm ma tagasi Eestis mõneks ajaks.. ei jõua ära oodata, igatsen merd ja kodumaist toitu.

Vahepeal aga käisin külas õigel Inglise perel. Mu sõber Andy (elasime koos ühes ühikas, tore poiss kes õpib ülikoolis mingit arvutiasja ja mängude disani) on juba pikka aega peale käinud, et ma talle külla läheksin. Teab , et mul siin Wolverhamptonis üksi igav ning pole Inglismaad vägagi näinud. Mina koguaeg aga öelnud, Ei, imelik minna niimoodi külla. Asi läks nii kaugele, et Andy ema teatas, et ma lähen neile külla ja ei ole mingit vastuvaidlemist. Selline asi oli mulle nii ootamatu, et ehmatusega nõustusin. Niisiis võitsin suuna ette Birminhami poole, kus sain kokku Andyga. Andy tuli just töölt, kaenlas suur kõlar ( andy töötab tehnikapoes)) ja teatab rõõmsalt "Meie läheme nüüd ühele õigele Inglise noorte majapeole ning ta laenas töölt selleks kõlari, mida kasutatakse kontserditel." Mul muidugi ehmatus suur, kõigepealt kohtun ühe traditsioonilise inglise perega ning siis kohe visatakse mind kusagile peole. Aga mis mul üle jääb. Andy elab Narbourghis mis on Leicesteri linna ligidal. Sõidame kusagil tund ja pool ning tatsame rongilt  maha. Vahepeal on kontroll käinud ning meie piletid ära augustanud - aga ega inglismaal ei ole augustajad ka normaalsed, minu auk on väikese kassikese kujuga.  Õues on palav ilm ning jalutame ilusas linnakeses. Mul on tunne, nagu oleksin kas kusagil Ameerika telesarja äärelinnas ( millegi pärast meenus mulle meeleheitel koduperenaiste linnake) ning siis on juba nagu Harry Potterist tuttav rajoon. Majad on nagu nujumajakesed ilusate pisikeste eesaedae ning parkimiskohtadega. Muidugi elab Andy tänava lõpus ning maja ees on uhke auto. Läheme uksest sisse ning mind ründavad kolm koerakest. Üks neist on teistes suurem ja rahulikuma olekuga, vana Buddy. Teisena tuleb veidike särtsakam Holly ning siis pisike kutsikas Oreo kes on üsna suur pätike. Andy ema tuleb mulle särades vastu, välimuselt tüüpiline inglise naine, ning kallistab mind ja räägib kui väga ta ikka mind näha on tahtnud. Ma muidugi sellisest sõbralikusest kohmetunud ning tänan teda ja kiidan maja. Tädike särab, viib mind elutuppa ja paneb mind ühele suurele diivanile istuma ja toob kohe tassi teed ning pärib et kuidas mulle ikka inglismaa meeldib ja miks ma siin. Siis tuleb koju Andy isa kes räägib ikka kuhu ma minema peaks ja mida vaatama, ning selgub et tema on kunagi lõpetanud ka Wolverhamptoni ülikooli. Räägib kooli ajaloost ning Andy väike õde ilmub kohale oma sõbrannaga. Tehakse ülekuulamine, et kus tüdrukud kolanud on ning kuidas kõigi päevad läinud on. Samal ajal närib väike Oreo minu varbaid . Inglise elutoad on keskmiste suurustega, värvidelt heledad ning koosnevad pm telekast ning kahest suurest diivanist ja tugitoolist. Tagaaed on pisike, väikese aiamajakesega, istumiskohaga ning muidugi on aiapäkapikud olemas. Silmapaistavad Willi ja Kate päkapikud. Sööme õhtust , kana ja friikartulid ning kahjuks on inglismaa peredesse jõudnud ka komme seda süüa diivanil teleka ees. Kell kaheksa hakkame edasi liikuma peole, Andy ema pakib meid auto peale koos vajalike asjadega ning võtame peale veel ühe poisi Beni ( õnneks keegi keda ma ka tean) ning sõidame kusagile teise linnakesse kusagil 20 minutit. Viskame nalja ning Andy ema lubab et kui kõik liiga üleliia hirmus, et siis ta tuleb järgi mulle ning viib koju.
Tüüpiline inglise noortepidu on üsna suur. Terve sõpruskond on kohal koos oma uute sõprade ja kaaslastega. Peol on kusagil 20-30 inimest ning ma tunnen ennast üsna veidralt. Räägin paari tüdrukuga ning tunnen end paremini, selgub et ma pole ainuke uustulnuk ning inglased üritavad teha kõik võimalikult mugavaks meile uutele. Räägin grupile et ma eestist pärit ning olen just lõpetanud ära pika arutelu ühe tüdrukuga, kes kirjutas oma ülikooli essee Eesti IT-arengust ja E-hääletusest poliitikas, kui üks poistest avastab "Oh sa polegi Inglane, sul on aktsent." kõik jäävad teda jõllitama ning ma hakkan jälle otsast peale seletama et ma Eestlane. Siis hakatakse mängima mänge, flip the coin ja twisterit. Ma sellest osa ei võta vaid vaatan ja imestan. Öösel 12 - 1 paiku kogunevad kõik õue - tähed paistavad, pannakse paar küünalt põlema ning võetakse kitarr välja. Kõik laulavad , alates Oasise Wonderwallist ja Journey - Don't Stop believingust kuni telesarjade tunnuslauludeni. Minu jaoks on see üsnagi maagiline ja uudne, 20 noort koos laulmas õues keset ööd ning minu tavalised arvamused et Briti noored ei oska juua ning on räuskavad õudusunenäod kaovad vaikselt ära.
Järgmine päev ärkame vara ja siis aitan Andyl valvata tuttava lapsi. Mängime nendega Wiid ning teeme võistlusi koertega. Siis küpsetame lastele sünnipäeva kooki ja kaunistame seda. Andy ema tuleb koju ning viib meid kõiki välja sööma Pizzahuti ja siis kinno How to train your Dragon 2 vaatama. Mina, Andy ema ja Andy õde Katie valame pisaraid sest see film on osade kohtade peal kohutavalt kurb. Hiljem läheme tagasi koju ning Andy ema ikka räägib kui nunnu ma olen ja neile külla peaks ikka tulema. Tema tahab mulle Inglismaad näidata ja ei saa üldse aru kuidas ma kellegil külas pole käinud ja miks ma neile varem külla pole tulnud. Seletan, et ma ei taha nüüd teistele päris majja ka sissetungida ning tädike ütleb et ma neile alati külla oodatud. Õhtul saadab Andy mind rongi peale ning pikk kodusõit algab. Andy ema loeb mulle veel sõnad peale, et ma neile tagasi külla tuleks ning ütleb et enne Eestisse minekut pean kindlasti külas ära käima. Luban et teen neile paari päevase visiidi järgmine nädal mille peale tädike särama läheb ja mõtleb välja juba kõiki koogi ideesi mida teha.
Rong on rahvast täis ning üks noormees, kes on endale kaks kohta reserveerinud pakib oma kotid koomale ja ütleb et ma maha istuks. Meie vastas istub aga ük väga omapärane paar - venelanna ja hollandlasest kutt ning neil on just käimas vaidlus selle õnnetu lennuki üle. Ohkan ning vaidlus läheb neil ainult hullemaks ja hullemaks. Lõpuks saab rongist maha ja siis järgmise peale, seal on mingi kahtlane onu kes üritab rääkida minuga. Ignoreerin teda ning põgenen kiiruga. Uhhh leidub veidraid inimesi. Jõuan ühikasse tagasi kui mu koridorikaaslased mu kinni peavad nning küsivad et kus ma kooserdanud olen. Nemad minust puudust tundnud ning kutsuvad mind teed jooma. Ja nüüd ma siis üsna läbi pärast neid kahte päeva ja kirjutan seda postitust. Nii et andke andeks kui on palju trükivigu :)

Buddy

Oreo

Andy, Holly, Oreo

Anna, Joe, Andy 

12 juuli

Niisiis. see nädalavahetus on meil kohapeal suur festival. Või noh, Wolverhamptoni jaoks suur festival. Võiks öelda et nö Linnapäevad? Kuna Sirli tuli seepäev tagasi oma nädalaselt koolireisilt, otsustasime et läheme vaatame selle festivali üle. Meiega ühines Mike.

Rahvamass oli tohutu, ilm palav ning lämbe. Kuid tatsasime vapralt festivalile. Kuna park on üsnagi suur ning erinevaid tegevusi palju kulus sinna peaegu et terve päev.Jalutasime alguses niisama ringi, mõeldes kuhu esimesena minna. Kuna ma nägin BBC suurt plakatit, lõi minu meedia tüdruk välja ning tatsas rõõmsalt sinna. Selgus et tegemist oli BBC esimese maailma sõja tutvustamisega, kuna see aasta 28 juulil saab maailmasõja algusest mööda 100 aastat. Vaatasime ja kuulasime kuidas postituvidega tegeletakse ja õpetatakse ning saadeti ka üks teele. 5-6 minutiga lendas tuvi 5 miili ning oli tagasi kodus. BBC ala keskel oli suur toru/tunnel ( ei oska seda kuidagi kirjeldada) ning suur plakat Bugs and Blood. Ma muidugi mõtlesin et seal näidatakse meile mingisuguseid putukaid. Tarisin Mike ja Sirli endaga järjekorda ning siis selgub ohoo. Peame valima endale kleepsu, mille peal on bakterite ja viiruste pildid. Ma vaatan ilusa roosa viiruse, Sirli ja Mike valivad mingisugused sinised. siseneme torru ning esimese laua juures seletatakse mida mingisugused haigused teevad ja kuidas ennast esimese maailmasõja ajal kaitsa sai end nende eest, ei olnud ju mingisuguseid ravimeid ja vaktsiine. Selgub, et minu valitud roosa viirus ei ole väga ohtlik, kui palju vedelikke tarbida ja nädal-kaks voodis istuda, siis peaks okei olema. Sirli ja Mike on aga valinud ohtiku haiguse mis võib põhjustada surma. Naeran nende üle ning jalutame järgmisesse puntki. Seal räägitakse kuidas viirused levisid ja mis loomad, putukaid neid levitavad.Sirli küsib korra minult eesti keeles küsimuse ning onuke kohe küsib et kus me pärit. Vastan, et Eestist ning sellepeale hakkavad mehe silmad särama. "AH et Eestist, tema lemmik linn on Tallinn ja kõige paremini Eestis meeldib talle vana linn ja Hesburger." Saame temalt mingisugused templid käepeale ja jalutame edasi. Räägitakse kuidas vere ülekandeid vanasti tehti ja avastati ning Sirlil läheb sellepeale südapahaks. Mina aga jutustan seal edasi ning 15 minutit hiljem jalutame palju targematena torukesest välja. Kuna Sirlil ja Mike'il kopp ees sellest maailmasõja jutust ning me liigume suurele väljakule. Seal on parajasti käimas suur show - lambakoerad ajavad parte taga. Peaaegu nagu see film Põrsas Babe. Ma jumala õnnelik ja kuulutan, et nüüd istume siin maha ja vaatame. ma oleks õnnelikum olnud kui seal oleks lambad olnud keda taga aetakse, aga lepime sellega. Mõne ajapärast saab show aga läbi ja siis kuulutatakse, et tulevad hobused. sinna aga 10 minutit aega ning aeglaselt jalutame edasi. Leiame koha kus ennustatakse tuleviku mustlasnaise poolt. Vaatame seda huviga aga sisse ei lähe. Kusagilt ilmub aga mustlasmammi Mike juurde ning seletab talle midagi ja annab kätte valge lille. Mike aga keeldub ennustusest ning me läheme vaatame hobusteshowd. Teema on Ameerikalik ning vägagi lahe. Ratsanikud teevad trikke, on tagurpidi hobuseseljas või lausa jalad õhus. Meie hoiame hinge kinni sest kui keegi kukub, siis on asi vägagi ohtlik. Lõpushow neil on aga kuidas Ameerika sheriff päästab neiu bandiitide käest ning paukpüssidega tulistatakse üksteist. Üks bandiit kukub maha, teine on end vankri katusele saanud ja kakleb nüüd sheriffiga. Vanker tuhiseb edasi ja lõpuks sheriff võidab ja bandiit visatakse liikuva vankri katuselt alla. vot sellepeale vajus mul karp lahti.
kui me šokist ülesaanud jalutame edasi, näeme õiget inglise kahekordset bussi , mitmetes kohtades on esinemas lauljad. Jalutame ja järsult karjun ma "oh vaadake Star Wars" ning torman pilti tegema Stormtrooperiga. Jalutame lõbustuspargi kohta ning naudime melu, siis kuuleme et hakkab monstertruckide show. Hiiglaslikud autod väikseid autosi puruks tõmbamas ja lömastamas on ikkagi päris hirmutav pilt. Igatahes autos istudes ma küll enam nii kindlalt ei tunne, kui näed kuidas üks lihtsalt puruks tõmmatakse. Käime nukuteatrit uudistamas, ning joonistame plakatile mis pannakse hiljem kusagile muuseumisse. Mike proovib kätt jõuproovis ning isegi võidab :)

mina ja Flipper The Seal. Flipper on väike hüljes kes reisib inglismaal ning tahab olla võimalikult paljudel piltidel erinevate inimestega, erinevates kohtades. 

BBC maailmasõja kaart.

pildike. 

minu roosa viirus

lambakoerad

bandiidid