Words will be just words, Til you bring them to life: august 2013

Allll on videod. (there are some videos too)

Hommikul kell 6 ärkasime Sirliga ülesse, et end sättida ja minna kella kaheksaks lauluväljakule ootama. Eelmine päev olime juba Tallinna sõitnud, et kiirelt startida. Muidugi nägin ma öösel mingeid imelikke unenägusi ja ei saanud üldse und. Vähemalt olin hommikul kohe hopsti üleval. Sõime kõhud täis, pakkisime koti kokku ja minek meil oligi. Sirli pidi meid siis juhatama bussipeatusesse, aga tema suunataju ei tasu väga uskuda ning lõpuks juhatasin mina meid bussikasse, kuigi ma polnud seal varem isegi olnud. Sõitsime siis lauluväljakule, vaadates murelikult kella – kas ikka jõuame kaheksaks kohale. Vend oli eile helistanud ja öelnud, et väljakul mingid telklaagrid üleval ja võimatu sisse saada. Murelikult jõudsime Mere Väravateni . Kus ei olnud ühtegi inimest. Kratsisime mõtlikult kukalt ja küsisime turvamehelt, et mis värk on. Ta ütles et kui tahate lava äärde jõuda siis minge oru väravasse. Võtsime nõu kuulda ja asusime teele. Läbi imeliku metsakese ja õudustemaja kõrvalt jõudsimegi kohale. Mingi 30 -40 inimest seal vist oli. Kus need rahvamassid on? Mõtlesime et äkki seal üleval väravates. Ei teadnud. Võtsime end siis pikemasse järjekorda istuma ning saime jutule ühe poisiga kes oli oma õele kohta hoidma tulnud. (hiljem selgus et see oli vale järjekord ja me saime paremad kohad - otse väravate ette. ees ainult 5 - 6inimest. muahahua) Mängisime kaarte ja veetsime aega. Vahepeal käis lõbustamas meid mu vend,kes meie pärast ikka muretses (ja selgus et ta tegi oma telklaagri kohapealt nalja) ning meile kohvi ja jooki tõi. Veeel suur aitäh Taavi (ja noh mõnitas meid seal teisepoolt väravaid – tal oli juuuu mingi superhüper pääse -.- Oma Olly autogrammi ootan ikka veel).

Mingi aeg liitusid meiega Anett ja tema sõbrannad. Asi läks kohe lõbusamaks ning aeg läks kiirelt. Järsult aga hakkas rahvamass tagant meile peale suruma ning me pidime püsti tõusma ja enne väravate avamist üle tunni seisma. Ma võtsin oma kontsad jalast ja olin valmis jooksma. 3000 esimest said fännitsoooni ning ma kavatsesin üks neist olla. Ma unustasin oma telefoni aga tasku. Kui väravad avati siis mass lihtsalt lükkas ja polnud mingit võimalustki et me rahulikult minna saaks. Mul läks niiiii kaua aega ja siis kui lõpuks sisse sain panin jooksma. Aga mu TELEFON – see pidi ju taskust välja lendama. OTSE KAAMERATE EES! Neetud. Õnneks tormasid ajakirjanikud appi ja andsid kiirelt telefoni kätte- kuulsin veel venda eemal naermas. Ning lasin täie jooksuga edasi. Ma ei tea kus ma oma kiiiruse võtsin aga panin pooltest täiega mööda – paljajalu , kingad käes ning pilk meeletu. Kihutasin fännialasse , turva naeratas ja ütles et läheks , ei hakka aega raiskama käepaelaga. Tormasin lavakesk kohta, esirida oli juba täis aga sinna kõrvale kohe ma end sättisin - teine rida ! KESKEL! Pole paha! . Lappisin oma telefoni kokku ja Sirli helistas – ta ei leia mind. Pidin püsti tõusma ning see oli viga. Samal ajal kui ma Sirliga seletasin, lendasid platsi mingid lätlased ja piirasid mind sisse ning väitsid et nemad olid seal enne ja et mu sõbrad ei tohi tulla. Passisime siis mingi aeg eraldi, Sirli kusagil tagapool minust, mina teises reas, Anett ja tema sõbrannad tagapool veel, teisepool lätlasi. Lätlased heitsid pikali, terroriseerisid teisi külastajaid, jõid , lõugasid, mõnitasid ja suitsetasid. Minu jaoks oli üllatav see, et eestlased nii mõistvad ja sõbralikud olid, välismaalased aga ülbed ja suht matsid. Väga imelik, sest tavaliselt see vastupidine. Aitasime ühe nooruki oma ema juurde, lätlastest mööda ning ühe neiu ka nende hullude vahelt välja. Lõpuks sai Sirli ka sinna teise rea poole aga üks see kuri lätlane seisis meie vahel, pakkusime , et ta võiks Sirliga kohad ära vahetada – ta oleks parema koha saanud aga selle sõbranna hakkas kohe õiendama, et miks me ära ei vaheta. Tükk aega mõtlesime ja siis vahetasime kohad ära. Lätlane nägi et me saime kahekesi veel paremad kohad ja läks närvi ning sõimas oma sõbranna läbi. See heitis meile vihase pilgu ja pühkis pisaraid. Siis tuli kohale DJ – eesti rahvas on tuim nagu ikka, aga osade lugudega sulasid ülesse. Ja siis oli Olly aeg käes.

Olly oli fantastiline. Nii haigelt hea oli teda näha nii lähedalt. Ma vajan nüüd Olly võõrutusravi. Ta on nii lahe lahe lahe. Ja tantsib nii hästi. Nii nunnu. Ja niiiiii hea hääl ( fangirling much). Rääkis publikuga hästi ja sai rahva südame võidetud. Nii kahju tegelt, et väga tema lugusi ei teatud. Me Sirliga täiega tantsisime, hüppasime ja laulsime, nii et võhm väljas. Ühte neiut noomib seal, et see mingi segavalt käitub – muidugi naljaga. Ühe laulu ajal tulid mulle peaaegu et pisarad ja Olly nägi seda – tuli meie poole, toetas end ja vaatas täiega otsa mulle ja hakkas nägusi tegema- osutas enda põskede peale ja siis naeratas ja näitas täiega keelt. Mul oli „WUT?“ pööran ringi ja vaatan Sirli poole –tal ka „WUT?“ , pööran pea tagasi Olly poole, kes mulle noogutab ikka veel keelt näidates ja nägusi tehes. Ma jumala kohkunud ja hakkan naerma. Olly naerab ka ja läheb laulab edasi. Pärast räägib et tal uus lugu ja et kõik nüüd kallistaks kedagi kellega nad tulid. Me kohe Sirliga kallistame – ta kohe nägi et keegi seal ees liigutas ja osutas meie poole ning ütles „aaw beautiful.“ Mul mingi aheiajeogjoa. Ja siis pidi see uus lugu tulema mis on Dear Darling. Mul oli „ee see vana lugu juba. Ainult eelmisest sügisest kuulanud seda aga ok.“ Selle loo ajal hakkasime Sirliga mulle puhuma ning Anett ja ta sõbrannad liitusid sealt tagant. Olly nägi neid ja oli täiega AWWW ja siis laululõppedes vaatas meile Sirliga täiega otsa ja ütles vaikselt „Thank you“ me jälle surime. Olly kontsert oleks võinud kauem kesta. Ma oleks OLLLLYT tahtnud kauem näha.

Robbie show ja entrance oli ikka niiiiiiii lahe. Tuli sealt lava otsast tule ja suitsuga ja laskus ja ahhhh let me entertain you . Täiega hea ikka. Ja kõik need lendavad lindind ja õhupallid ja Robbie show ja lood ja tema publikuga suhtlemine oli niii hea. Super! Ta hääl ikka hea ja vapustav. Ja tema lugu Olly’ga oli ka niiii lahe. Ma ei suuuda. Seda ei saa kirjeldada, sest see on kirjeldamatu. Robbie „Feel“, „She’s the one“ ja „Angles“ olid lõpulugudeks ideaalsed. Ma pole elusees nii kõvasti kaasalaulnud kui siiis. Ja see masss kõik laulmas. Vapustav!! Täiega nautisin seda. Ja Robbiel oli ka karp lahti korraks. Ühes kohas pidi ta tervitama Birminghami kino vaatajaid. Ja siis ta lasi meil karjuda, et kas eesti on kõvema häälega kui saksamaa ja inglismaa. Ja vot see kisa mis siis tuli. Vot robbie ei saanud rääkima akatagi enam :D väga jube. Karjusin täiega hääle ära.. Lõpp oli vägev. Angels oli meeletu. Pisarad silmis laulad täiest kõrist ja see ilutulestik oli niii lahe. Ja kõik see . MA ei oska lihtsalt kirjeldada. Ja kui Robbie hakkas ära minema hakkas publik uuesti Angelsit laulma ja Robbie laulis meiega ja lasi meil laulda. Täiega nunnnu. Ilma bändita. Ahhhh mega lahe.. Tahan juba seda kontserdi näha dvd pealt. Ahgaiejgklöaegläegö. Ahjaaa Robbie pasuna või maiteamisasja mängija tegi silma mulle... poleks pidanud seda õhusuuudlust vist saatma.. :D