Kolisin siis nädalavahetusel tagasi oma armastatud Randall Line'si. Ohhhh kuidas ma seda igatsesin, Esmaspäeva pärastlõunal kirjutab Tom mulle, "Tule külla piff" Tal on igav. Pakkisin siis kotti kokku ja istusingi rongi peale, suunaga Birminghami. Rongis istusin toreda šoti päritolu onkli juurde, kes reisis armsa koerakesega. Onu lubas mul koerakesega mängida ning küsis minult igasuguseid küsimusi, sest ega ma ju väga inglane välja ei näe. Birminghamis pidin ümber istuma rongile, suunaga Herefordi peale, ning väljuma peatusest Malvern Link. Sõit kokku kestis üle ühe ja poole tunni ning kohale jõudsin alles poole üheksaks õhtul. Tom oli juba mind rongijaamas ootamas ning kahekesi jalutasime läbi külakese tema poole. Malvern Link on väike külake Malvernis, Worcestershire'is. See on tohutult armas väike külake, täpselt selline nunnu nukumaja linnake nagu vanades inglise filmides näha on. Jalutasime kusagil 10-15 minutit läbi udu ning pimeda linna kuid jõudsime ilusasti kohale. Tom elab koos oma vanaisaga armsas majakeses ning esimese õhtu istusime vaadates filme ning pugides pitsat ja vaieldes šoti iseseisvumis probleemide üle.
Järgmise päeva lõunaks on Tom aga plaaninud tegevuse. Me läheme vaatame kohalikke "mäekesi". Tomi vanaisa tunneb muret, et kuidas mina Eesti tüdrukuke küll nende "mägedega"hakkama saan, et ta kuulnud et Eesti selline lamedam maa kuid Tom kiirustab ette ja ütleb et ma Alpides käind tsikk ja küll ma hakkama saan. Ega jah, neid mägesi ei saa Alpidega küll võrrelda kuid omaette võluvad on nad siiski ning kuidagi teistmoodi. Tomi vanaisa otsustab meid autoga viia mäejalami juurde ning sealt hakkame Tomiga vapralt matkama. Kõrgeim punkt on 425 meetrit, nii et meie munamäele teeb see küll pähe kuid päike lõõmab vastu pead ja varju ei ole kusagilt saada, ning blondiinid nagu me oleme - unustasime veepudelid maha. Aga alla me ei anna ning mina näitan Eesti naise kangekaelsust ja trambin edasi. Mööda "mäetippe" kõnnime ülesse ja alla, kuni jõuame punktini kus näeb isegi Wale'si välja. Vaade on lummav ja kuidagi nii inglaslik. Nii nunnu ning ma mõtlen Jane Austeni romaanide peale. Oleme mäekeste otsas kusagil tund kaks aega veetnud ning uurinud vaateid ja taimi ja kuulnud kohalikku ajalugu veidike. Tom lubab mind järgmine kord koobastesse viia, sest sinna on päris pikk matk ja minu jalanõud on matkamiseks ikkagi nii valed. Laskume alla ning liigume kohalikku linna poole. Poole teepeal avastan huvitava kultuurilise ime. Neil on kiviaiad nagu meil, aga kuidagi on nad sinna äärepeale pannud tervamad kivid ning see näeb kummaliselt ilus välja. Nagu kõnniks vanaaegse lossi müüridel. Vaated on muidugi kaunid ja panevad isegi minusuguse maailma ränduri vahepeal imetlema ning unistama. Kuid liigume edasi ning olemegi juba linnas, istume maha imelise vaatega pubisse ning joome coca-colat et end maha jahutada. Külm jook teeb omatöö ning juba me liigume et avastada linna. Vahepeal koperdame Banksy tänavakunsti otsa ning mina oma kultuuriõpilase pilgu pealt kohe pean ju pilti tegema. Ikkagi Banksy. ( Kuulus tänavakunstnik, poliitiline aktivist Inglismaal) . Kirik mis on pööratud nüüd jõusaaliks paneb mind imestama ja hotell mis näeb välja justkui loss on minu jaoks ka ime. Ilmselt näen ma väga turist välja ja paljud kohalikud heidavad mulle pilke ning viskavad nalja. Tomil muidugi nalja kui palju minu imestunud ilmete peale, et miks kõik niiiiiiii sõbralikud on. Kuna kell on juba saanud viis, siis otsustame õhtust süüa. Tom viib mind uhkesse Itaalia restorani ( kuhu muidugi, t-särgi ja teksadega hästi tore minna on ) ning restorani manager tuleb isiklikult meid teenindama, laseb meil valida uhke väliterassi laua ja viskab meiega nalja. Veedame seal head kaks kolm tundi ning tellime veel magustoidu kaasa - juustukoogi valik ning tatsame kodupoole. Restoran oli kusjuures nii uhke, et see prantsuse kriitikute poolt heakskiidu saanud, näed kuidas sinu toitu valmistakse - pasta tehakse täiesti värske ( minu seene ravioolid on vist kõige maitsvaim asi mida ma söönud olen,).
Minul on jalanõud muidugi kannad katki hõõrunud kuid ise ma seda tähelepannudki, enne kui võtan jalanõud kodust ära, plaastrid peale ja asi korras. Kuna õues on vahepeal suhteliselt külmaks läinud, siis mina lõdisen ning elutoas on juba ootamas soe jook ning kamin tulega. Kuulen veel kohaliku ajaloo kohta millest ma kahjuks väga midagi ei mäleta, sest ma olin surmani kurnatud ja tahtsin lihtsalt end kamina ees kerra tõmmata ja silmad looja lasta.
Järgmine päev oli aeg koju minna, ning Tomi vanaisa otsustas mind rongijaama visata. Kahjuks jõudsin ma aga sinna 2 minutit hiljem ning istusin ilusasti õues tunnike ning nautisin mõnusalt tuulist ilma. Lugesin informatsiooni ning avastasin, et külake kus ma olen olnud on valitud kunagi üheks Inglismaa kaunimaks linnaks, piirkond on looduskaitse all ning siin on kohalik kuulus joogivee allikas mis on tuntud üle terve Inglismaa. Vot sulle. J.R.R Tolken, kes kirjutas kuulsa Sõrmuste Isanda raamatud ja Kääbiku , sai inspiratsiooni just nendest mägedest, mille otsas ma turnisin.
 |
| Panoraam pilt mäepealt |
 |
| ülesse ja alla |
 |
| Kauguses paistab Wales :) |
 |
| Vot sellised kiviaiad. |
 |
| Mis lill see on? Meelest läks ära ja siiamaani ei suuda meenutada :( |
 |
| Kirikust jõusaal. |
 |
| Banksy |
 |
| selline hotell. |
 |
| Itaalia restorani "veepall" |
 |
| eelroog, värske küüslaugu sai. Oma pearoast ma pilti ei teiudki :( |
 |
| Sellise karbiga saime magustoidu kaasa. |
