Bonne nuit.
Olen ikka elus ja terve veel. Hästi hästi kiiire on kooliga ja töödega. Võtavad niii palju aega ja vaeva.
Protfooolio võttis meeletult aega - kolm eraldi ülesannet ja raamatud ja materjalid juurde. Nüüd homme prantsuse keeles lugemistest - appi. Kardan seda tohutult. Mu sõnavara pole üldse nii hea aga loodan, et mu blondiini aju mind sellest läbi veab. Sain oma ühe sõnavara tunnikontrolli tagasi ka - 70% sain, bien!!
Nüüd neljapäevaks vaja teha 1000 sõnaline essee/arutlus John Fiske artikli kohta.
Sain kätte pangakaardi, paroolid peaksid tulema lähipäevadel. Nad saadavad neid siin eraldi ning eks siis ootame. Oleme siis Lloyds pangas ja kaart on ilus tumeroheline, kus peal must hobune. Täitsa okei kaart. Muidugi selle saamine oli iseasi. Käi mitu korda kohal, küsi, uuri. Koguaeg mingit paberit vaja mida ülikool välja annab. Käi ülikoolis, otsi seal taga. Siis lõpuks avastatakse, OIH, me unustasime selle posti panna. keegi oli need valesse kohta pannud. No okei, juhtub aga no viimasel ajal juhtub neil ikka väga palju asju. Ja siis mine panka. Istu seal kusagil 10 minutit ja oota. Siis tuleb mingi onu, räägib ilmast ja muudest asjadest ning siis istu tema juures veel 20 minutit. Lõpuks saab asjad korda ning onu siis küsib "Kas te netipanka ka sooovite?" Meie kihistame naerda - varem meile räägitud et netipank Inglismaal suhteliselt uus asi - meie "metslased" eestlased teame juba ammu misasi netipank on - aga nõustume ja onu särab. Teenindus on aga väga hea, inimesed naeratavad ja on viisakad ja nii armsad j hoolivad.
Nüüd sain ka kutse intervjuule , aga tahavad nad mind täiskohaga. Mul vaja poolekohaga - täiskohaga ma küll ei jõua koolis käia ega tööl. Ja kui veel Birminghami peab sõitma. Eks peab moosima neid seal.
Sõpradega läheb ka okeilt. Tomiga on meil saanud tavaliseks teha filmiõhtuid - vahepeal üritab ta mind Inglise kööki armuma panna - vahepeal see hakkab isegi õnnestuma aga enamusaega on inglise köök ikka jube. Sirlil läheb enam-vähem, peab hakkama ju saama. Ta küll kukkus oma esimese kontrolltöö läbi aga seda saab järgi teha nii et pole hullu. Et testist läbi saada, peab saama vähemalt 40% . Siis oleme saanud siin veel inimestega tuttavaks. Mul on kursusel väga rahvusvaheline grupp tekkinud, kuhu mind ka kaasatud on - paar hiinlannat, üks hiinlane, kaks taiwlannat, üks austerlane, üks poolakas ja siis mina - üksik eestlane. vahepeal ühineb meiega ka hispaanlanna ning üks mustanahaline kutt kelle nimi mingi imeläbi on President. Mind tõesti huvitab et miks selline nimi. Aga küsida ka ei julge.
Siis mul on siin kahjuks/õnneks tekkinud üks austaja kes mulle kohe üldse ei meeldi. Eks neid siin veelgi olnud,aga neist mul õnnestunud lahti saada, olles jääkuninganna nagu ma olen. Aga see kohe armastab mulle hommikul kell 6 uksetaha kopsima tulla ja siis feisbuuki kirjutada "kas oled üleval?" Talle vist ei piisa, et ta igakord saab sõimata mu käest - nii eesti kui inglise keeles, vahepeal saksa keelseid sõnu juurde ka. Aru ta ikka ei saa. Ronib koguaeg tagasi..
Vahepeal otsustab mul üks naabritest pidu pidada, siis nad trallitavad koridoris edasi-tagasi ja minul uni läinud. Mis teha. Või käib muusika niiii kõvasti et kukupikali. Sellega seoses sai Tom ükskord varahommikul paanika. Viskasin talle nalja, et kui naabripoisid veel muusikat kuulavad, et siis lähen näitan neile Eesti temperamenti ja annan panniga neile peksa. Oleks ma siis teadnud, et ta seda tõsiselt võtab. Sel samal õhtul vaatasime filmi ja need hakkasid jälle muusikat kuulama. Kui film läbi, läks Tom oma tuppa tuttu ja ma ka suht jäin magama kohe. Muusika isegi ei häirinud mind - ära harjunud juba. Kella 5 aeg jookseb paanikas Tom mulle tuppa - "Carmen, Carmen!?!? Kas sinuga kõik ok? ära nuta`, ma annan neile peksa!" Ma muidugi ehmatasin ülesse "Misasja? Mida sa sokid?" Ja siis selgus, et Tom oli unes näinud kuidas ma neid tüüpe panniga taguma läksin ja ise haledalt peksa sain. Vähemalt ta tuli reaalselt appi mulle ja kontrollima kas kõik ikka korras. nunnu
Vahepeal saab Markiga kokku. Ta on šotlane ja ta räägib eestikeelt peaaaegu ilma aksendita. täiega lahe. Temaga hea klapp - meil oma huumorimeel ja vahepeal käime tutvustame ennast õe ja vennana- tema on siis minu šoti-iiri vend ja ma tema väike eesti õeke.
Siis on Jordan, kes mind kohe üldse enam ei salli. Sorri kallike et ma sulle korvi andsin :)
Ian on kutt kellega olen viimasel ajal rohkem suhtlema hakanud. Teate seda näitlejat Josh Hutcherson? Mängib Näljamängudes. Noh igatahes, ta nagu väikest viisi tema koopia. Suht haige :D
Aga no see vist ongi kõik . väike update lihtsalt.
Tunnnen oma eesti muskadest täiega puudust .
teisipäev, 19. november 2013
laupäev, 9. november 2013
Essee
Haa. Sain ka oma esimese essee valmis . Täiega uhke olen. Aga põen ka kas sobis. Õpetaja on üli range ja see on mu esimene essee inglise keeles siin ülikoolis. Ja no see on selline aine ka kus asjad ei ole alati niii reegli pärased.
Essee kirjutasin siis Visual Studies tundi ja kirjutasin maali Seaport with the Embarkation of Saint Ursula koha. Seletasin pikalt ja laialt tehnika kohta mida maail kasutatud on ja värvide kohta ja mida see maal sümboliseerib. Oh palun tehke niiiiii et ma läbi saan. Tegin seda pool ööd ja terve päeva. Laenutasin huvitavaid raamatuid ka, et aru saada mida ma üldse teen. Päris põnev oli ja nüüd ma tean maagilisi maalide ja fotode saladusi (:
Igatahes, esseed ei vii me otse õpetaja kätte vaid need tuleb viia eraldi kohta ja antud on kella aeg, et mis kellaks tuleb töö ära esitada. Kõigepealt oli aga vaja ju töö välja printida. Vantsisin siis raamatukokku, et seal printerit kasutada. Raamatukogu on hiigelsuur,4 korrust ja igal korrusel on veel kaks suuuurt suuurt saali. Ja nendes saalides on palju raamatuid ja arvuteid. Ja ma pole elusees näinud, et üks raamatukogu nii ülerahvastatud on. Otsisime siis Sirliga kohta kus printida, ja pidime ootama mingi 15 minutit ennem kui saime löögile. Printeriga on nii, et logid kõigepealt oma kasutajaga sisse, siis paned faili printima, lähed pritneri juurde - valid kas prindid või teed koopiat, siis skännid oma õpilaskaardi sisse, siis valid mida prindid ja siis kinnitad ja siiis alles see asjandus prindib. Siiiiiiiis tuli ju minna otsida ülesse koht kuhu töö viia tuleb. See on Student Office mis on täiesti teises hoones. Seal tuleb ära täita mingi ankeet - mis töö, kellele, miks, kuidas tegid ja veel igasuguseid küsimusi. Ja siiiiis tuleb välja printida järgmine ankeet kus on mingi kood peal. Ja seal kohas ei töötanud printer, nii et ma pidin helistama IT osakonda ja siis järgmisesse kohta printima minna. Ja kõik see võttis aega kaks tundi. Et esitada ära üks töö. Lahe..
Esmaspäevaks järgmine essee vaja teha + porfoolio. Nädalavahetus tuleb väga tegus. Teisipäeval on prantusekeele a1 kuulamise test..
Sirli läks Walesi ekskursioonile. Eks kuuleb tema kogemusest homme... :)
Essee kirjutasin siis Visual Studies tundi ja kirjutasin maali Seaport with the Embarkation of Saint Ursula koha. Seletasin pikalt ja laialt tehnika kohta mida maail kasutatud on ja värvide kohta ja mida see maal sümboliseerib. Oh palun tehke niiiiii et ma läbi saan. Tegin seda pool ööd ja terve päeva. Laenutasin huvitavaid raamatuid ka, et aru saada mida ma üldse teen. Päris põnev oli ja nüüd ma tean maagilisi maalide ja fotode saladusi (:
Igatahes, esseed ei vii me otse õpetaja kätte vaid need tuleb viia eraldi kohta ja antud on kella aeg, et mis kellaks tuleb töö ära esitada. Kõigepealt oli aga vaja ju töö välja printida. Vantsisin siis raamatukokku, et seal printerit kasutada. Raamatukogu on hiigelsuur,4 korrust ja igal korrusel on veel kaks suuuurt suuurt saali. Ja nendes saalides on palju raamatuid ja arvuteid. Ja ma pole elusees näinud, et üks raamatukogu nii ülerahvastatud on. Otsisime siis Sirliga kohta kus printida, ja pidime ootama mingi 15 minutit ennem kui saime löögile. Printeriga on nii, et logid kõigepealt oma kasutajaga sisse, siis paned faili printima, lähed pritneri juurde - valid kas prindid või teed koopiat, siis skännid oma õpilaskaardi sisse, siis valid mida prindid ja siis kinnitad ja siiis alles see asjandus prindib. Siiiiiiiis tuli ju minna otsida ülesse koht kuhu töö viia tuleb. See on Student Office mis on täiesti teises hoones. Seal tuleb ära täita mingi ankeet - mis töö, kellele, miks, kuidas tegid ja veel igasuguseid küsimusi. Ja siiiiis tuleb välja printida järgmine ankeet kus on mingi kood peal. Ja seal kohas ei töötanud printer, nii et ma pidin helistama IT osakonda ja siis järgmisesse kohta printima minna. Ja kõik see võttis aega kaks tundi. Et esitada ära üks töö. Lahe..
Esmaspäevaks järgmine essee vaja teha + porfoolio. Nädalavahetus tuleb väga tegus. Teisipäeval on prantusekeele a1 kuulamise test..
Sirli läks Walesi ekskursioonile. Eks kuuleb tema kogemusest homme... :)
kolmapäev, 23. oktoober 2013
Hei
Heihopsi,
kõige pealt vabandan, et niiii kaua on läinud aega sellega et ma blogi vahepeal kirjutaksin - aga on olnud niiiiiii kiired ajad.
Selgus, et siin tuleb maksta ühika üüri kolme kuu kaupa - meil oli Sirliga muidugi kõige pealt paanika, "kus me sellise raha võtame?" Kirjutasime igale kooli ja kooli finantsosakonda ja isegi õpilasesindusse, et äkki saab abi või muuta seda meile nii, et maksaks kuu kaupa. Aga öeldi igalt poolt "Ei." Viimases hädas pöördusime siis koduste poole. Sirli sugulased maksid summa ära, mina aga võitlesin edasi - kasvõi kolin välja sealt ühikast. Kirjutasin siis ühikale, et mina seda summat ei maksa ja kolin välja, et kus ma seda teha saan. Selgus, et selleks peab eraldi mingile kokkusaamisele minema ja rääkima miks. Veetsin väga pika nädalavahetuse uurides kortereid Wolverhamptoni ligiduses ning pooled ööd olid unetud -"kus ma elama hakkan?" oli küsimus, mis kummitas pidevalt mõtteid. Teisipäeva hommikul olin ma liiga närvis, et minna prantsuse keele tundi, ning valmistusin mõttes ette selleks, et pean välja kolima, mõni päev Sirli toas elama ja vaatama kiirelt kiirelt oma elamise. Kaks kohakest, mis polnud väga kaugel, olid silma hakanud. Ainus mure, et oleks veel kedagi vaja kaasa meelitada. Veidike enne lõunat läksin siis oma kokkusaamisele. Mind ootas üks lühike, veidike ümaram leebe näoga naine. Ta naeratas mulle ja küsis "Hello darling, are you Carmen?" ja ma noogutasin ning siis ta ütles "oh you are so sweet little angel." mul oli küll nunnumeeter põhjas sellest tädist ning ta küsis mis probleemiks. Seletasin talle siis oma mure ära ning ta noogutas ja lubas, et teeb kõik mis vaja,et mind aidata. Ta läks kõnet tegema finantsosakonda ning kadus rohkem kui 10 minutiks. Ma samal ajal istusin üks toas ning ootasin oma kohtu otsust - päris jube oli seal istuda ja olla teadmatuses. Mõne aja pärast tuli tädike ning palus vabandust et ta nii kaua ära oli, naeratas mulle ning ütles, et mulle tehakse erand ja ma saan maksta kuukaupa. Tänasin tädit ülevoolavalt ning andsin talle suure kalli, mille peale tema nii särama läks ja ütles et tal nii heameel et sai mu päeva nii heaks teha.
Kooliga on kõik korras. Nüüd oli esimest korda mul üks igav loeng - Meedia Indias . Ja no see oli põhimõtteliselt India ajaloost. Ainuke huvitav hetk oli, kui meile näidati kuulsaid sarju mis olid India versioonis. Prantsuse keel on mega raske. Ikka tohutult raske. Kõik need käänded ja mineviku vormid on jubedad. Pluss need tähed mida on võimatu häädada. Visual Studies ja Popular Culture ikka minu lemmikud.
Sõpradega on nii, et olen mitmes erinevas sõpruskonnas. On minu koridori sõbrad, vastaskoridori sõbrad, ja siis sõbrad kes tundides on + tuttavad. Peamiselt suhtlen siiski oma korruse inimestega ning vahest siin ja seal. Siis on inimesed kes kutsuvad peole - mul ühe klubi promoja sõbraks, kes ei jäta kunagi võimalust ning kutsu mind peole. Ta siiamaani topib mind iga peo VIP listi ning loodab et ma näole annan. Siiamaani pole ma seda teinud....
Peamine inglise sõber mul on Tom - ta on koguaeg appi tulnud ,aitas selle telefonikaardi meil saada, abistas meid selle ühikajamaga, näitab mis toidud enamvähem kõlbavad ning kokkab mulle pidevalt imemaitsvaid roogasi ja hoolitseb selle eest, et minuga pidevalt kõik korras oleks. Siis on meil veel Micheal ja tema kamp igasuguste karvaliste ja sulelistega - no need on sellised rahulikud inimesed, kes aegajalt kutsuvad meid filmiõhtutele ning ikka muretsevad meie pärast ja vaidlevad, et Inglise toit on maitsev. (ise teevad munaputru mikrokas. öak) .
Ühel õhtul käisime heategevuslikul jalgpalli võistlusel mis toimus. Poisid panid meeskonnad kokku ning läksid võistlema. Me läksime siis kaasaelama oma sõpradele ning vaatama kuidas nad haledalt pähe saavad.
Siis on meid viidud Inglise pubisse jalgpalli vaatama. No andke andeks aga see oli lihtsalt igav. Aga see võis ka sellest tulla, et meid väga see mäng ei huvitanud.
Ja ma vabandan, et ma koguaeg ei jõua seda blogi kirjutada. Lihtsalt seda koolitööd on päris palju ja nendest inglise keelsetest terminitest läbi närimine võtab ikka vahest aega. Ja muidugi on vaja töökoht leida ning sellega tegeleda, ja siis on vaja tegeleda teiste dokumentidega ning jälle kooliga ja siis tahad ju süüa teha. Ja siis sõpradega aega veeta. Ja siis koguaeg ei jõua lihtsalt. Andke andeks. Ja no ma looooodan, et ma saan selle töökoha ühes Itaalia restoranis.
Igatahes - tunneme kõigist väga väga puudust. Tervitan oma perekonda ja saadan neile suured suured kallid ( Taavi võiks minuga ka kunagi ühendust võtta eksole :D ) . Oma sugulasi, tean et olete seda kaua kaua oodanud. Oma tädi ja tema pere, kes hetkel vist kusagil soojal maal puhkamas.
Siis tervitan Olustversest kõiki - kallllllistan.
Muidugi eraldi tervitan veel Mannut, Rivot, Risterit, Kertut,Taiksi ja Kevinit - oma teist "perekonda" kes Eestisse maha jäid. Tunnen teist niiiiiiii puudust. Te peate varsti külla tulema :)
Siis tervitan ka Petsi, kes on seda blogi postitust kaua oodanud ja annaks mulle peksa, kui ma tema nime ei maini.
Ja tänan veel oma vanemaid, kes on õpetanud mulle, et tuleb olla võitleja ning vahepeal olla lihtsalt põikpäine. Ning mitte alla anda.
Pluss suur aitäh teile paki eest :)
Oh - Halloween ju varsti käes. Inglased juba valmistuvad... Mu esimene õige halloween on järgmine neljapäev. Kostüümi ideid?
kõige pealt vabandan, et niiii kaua on läinud aega sellega et ma blogi vahepeal kirjutaksin - aga on olnud niiiiiii kiired ajad.
Selgus, et siin tuleb maksta ühika üüri kolme kuu kaupa - meil oli Sirliga muidugi kõige pealt paanika, "kus me sellise raha võtame?" Kirjutasime igale kooli ja kooli finantsosakonda ja isegi õpilasesindusse, et äkki saab abi või muuta seda meile nii, et maksaks kuu kaupa. Aga öeldi igalt poolt "Ei." Viimases hädas pöördusime siis koduste poole. Sirli sugulased maksid summa ära, mina aga võitlesin edasi - kasvõi kolin välja sealt ühikast. Kirjutasin siis ühikale, et mina seda summat ei maksa ja kolin välja, et kus ma seda teha saan. Selgus, et selleks peab eraldi mingile kokkusaamisele minema ja rääkima miks. Veetsin väga pika nädalavahetuse uurides kortereid Wolverhamptoni ligiduses ning pooled ööd olid unetud -"kus ma elama hakkan?" oli küsimus, mis kummitas pidevalt mõtteid. Teisipäeva hommikul olin ma liiga närvis, et minna prantsuse keele tundi, ning valmistusin mõttes ette selleks, et pean välja kolima, mõni päev Sirli toas elama ja vaatama kiirelt kiirelt oma elamise. Kaks kohakest, mis polnud väga kaugel, olid silma hakanud. Ainus mure, et oleks veel kedagi vaja kaasa meelitada. Veidike enne lõunat läksin siis oma kokkusaamisele. Mind ootas üks lühike, veidike ümaram leebe näoga naine. Ta naeratas mulle ja küsis "Hello darling, are you Carmen?" ja ma noogutasin ning siis ta ütles "oh you are so sweet little angel." mul oli küll nunnumeeter põhjas sellest tädist ning ta küsis mis probleemiks. Seletasin talle siis oma mure ära ning ta noogutas ja lubas, et teeb kõik mis vaja,et mind aidata. Ta läks kõnet tegema finantsosakonda ning kadus rohkem kui 10 minutiks. Ma samal ajal istusin üks toas ning ootasin oma kohtu otsust - päris jube oli seal istuda ja olla teadmatuses. Mõne aja pärast tuli tädike ning palus vabandust et ta nii kaua ära oli, naeratas mulle ning ütles, et mulle tehakse erand ja ma saan maksta kuukaupa. Tänasin tädit ülevoolavalt ning andsin talle suure kalli, mille peale tema nii särama läks ja ütles et tal nii heameel et sai mu päeva nii heaks teha.
Kooliga on kõik korras. Nüüd oli esimest korda mul üks igav loeng - Meedia Indias . Ja no see oli põhimõtteliselt India ajaloost. Ainuke huvitav hetk oli, kui meile näidati kuulsaid sarju mis olid India versioonis. Prantsuse keel on mega raske. Ikka tohutult raske. Kõik need käänded ja mineviku vormid on jubedad. Pluss need tähed mida on võimatu häädada. Visual Studies ja Popular Culture ikka minu lemmikud.
Sõpradega on nii, et olen mitmes erinevas sõpruskonnas. On minu koridori sõbrad, vastaskoridori sõbrad, ja siis sõbrad kes tundides on + tuttavad. Peamiselt suhtlen siiski oma korruse inimestega ning vahest siin ja seal. Siis on inimesed kes kutsuvad peole - mul ühe klubi promoja sõbraks, kes ei jäta kunagi võimalust ning kutsu mind peole. Ta siiamaani topib mind iga peo VIP listi ning loodab et ma näole annan. Siiamaani pole ma seda teinud....
Peamine inglise sõber mul on Tom - ta on koguaeg appi tulnud ,aitas selle telefonikaardi meil saada, abistas meid selle ühikajamaga, näitab mis toidud enamvähem kõlbavad ning kokkab mulle pidevalt imemaitsvaid roogasi ja hoolitseb selle eest, et minuga pidevalt kõik korras oleks. Siis on meil veel Micheal ja tema kamp igasuguste karvaliste ja sulelistega - no need on sellised rahulikud inimesed, kes aegajalt kutsuvad meid filmiõhtutele ning ikka muretsevad meie pärast ja vaidlevad, et Inglise toit on maitsev. (ise teevad munaputru mikrokas. öak) .
Ühel õhtul käisime heategevuslikul jalgpalli võistlusel mis toimus. Poisid panid meeskonnad kokku ning läksid võistlema. Me läksime siis kaasaelama oma sõpradele ning vaatama kuidas nad haledalt pähe saavad.
Siis on meid viidud Inglise pubisse jalgpalli vaatama. No andke andeks aga see oli lihtsalt igav. Aga see võis ka sellest tulla, et meid väga see mäng ei huvitanud.
Ja ma vabandan, et ma koguaeg ei jõua seda blogi kirjutada. Lihtsalt seda koolitööd on päris palju ja nendest inglise keelsetest terminitest läbi närimine võtab ikka vahest aega. Ja muidugi on vaja töökoht leida ning sellega tegeleda, ja siis on vaja tegeleda teiste dokumentidega ning jälle kooliga ja siis tahad ju süüa teha. Ja siis sõpradega aega veeta. Ja siis koguaeg ei jõua lihtsalt. Andke andeks. Ja no ma looooodan, et ma saan selle töökoha ühes Itaalia restoranis.
Igatahes - tunneme kõigist väga väga puudust. Tervitan oma perekonda ja saadan neile suured suured kallid ( Taavi võiks minuga ka kunagi ühendust võtta eksole :D ) . Oma sugulasi, tean et olete seda kaua kaua oodanud. Oma tädi ja tema pere, kes hetkel vist kusagil soojal maal puhkamas.
Siis tervitan Olustversest kõiki - kallllllistan.
Muidugi eraldi tervitan veel Mannut, Rivot, Risterit, Kertut,Taiksi ja Kevinit - oma teist "perekonda" kes Eestisse maha jäid. Tunnen teist niiiiiiii puudust. Te peate varsti külla tulema :)
Siis tervitan ka Petsi, kes on seda blogi postitust kaua oodanud ja annaks mulle peksa, kui ma tema nime ei maini.
Ja tänan veel oma vanemaid, kes on õpetanud mulle, et tuleb olla võitleja ning vahepeal olla lihtsalt põikpäine. Ning mitte alla anda.
Pluss suur aitäh teile paki eest :)
Oh - Halloween ju varsti käes. Inglased juba valmistuvad... Mu esimene õige halloween on järgmine neljapäev. Kostüümi ideid?
 |
| jalgpall |
 |
| tõestus et ma ikka elus ja terve |
 |
| kõik kes seal osalesid |
 |
| Tom - sinisepusaga, Mark - see tumedas. |
 |
| Tom mängis kahes erinevas meeskonnas |
 |
| Tom - Jordan - Lee - Mark- John |
kolmapäev, 9. oktoober 2013
laupäev, 28. september 2013
neljapäev, 26. september 2013
Tunnid
Niiii nüüüd olen ka mõnes tunnis käinud.
Media, Culture and Society oli vägagi huvitav - seal annab tundi kolm õpetajat kellel kõigil niiiii erinevad ideed ja mõtted. aga samas need kõik nii huvitavad ja ahh, maisaa. Nii lahe tund on :)
Prantsuse keel on raske - issand jumal. Miks ma sellllle valisin? :D Õpetaja on ka mingi üliõnnelik tädike kes vahetpidamata muliseb ja teemadega ühest otsast teise kõigub. Ja ma ainuke välismaa õpilane... Ja meid 7 selles klassis...Lahe.
Visual Studies on midagi vägagi huvitavat. Õpetaja on nagu üliõnnelik aktiiivne naisterahvas kellel on nii palju ideid ja asju. Segadusse ajab. Tegime grupipildi (jälle ma ainus välismaalane selles klassis) ning õppisime niipalju . Õppisime kuidas vaadata erinevaid pilte ning kuidas sügavamale vaadata ning võrdlesime erinevaid maale ja tekste. Päris lahe klass. Sellega läheme veel erinevatele väljakäikudele - näiteks Manchesteri arhitektuuri vaatama ja erinevatesse kunsti muuseumitesse ja kohtadesse. AH niii oootan juba :)
Ja nüüüüd kohe kohe hakkab Popular Culture - seda tundi olen ka nii väga oodanud.
Media, Culture and Society oli vägagi huvitav - seal annab tundi kolm õpetajat kellel kõigil niiiii erinevad ideed ja mõtted. aga samas need kõik nii huvitavad ja ahh, maisaa. Nii lahe tund on :)
Prantsuse keel on raske - issand jumal. Miks ma sellllle valisin? :D Õpetaja on ka mingi üliõnnelik tädike kes vahetpidamata muliseb ja teemadega ühest otsast teise kõigub. Ja ma ainuke välismaa õpilane... Ja meid 7 selles klassis...Lahe.
Visual Studies on midagi vägagi huvitavat. Õpetaja on nagu üliõnnelik aktiiivne naisterahvas kellel on nii palju ideid ja asju. Segadusse ajab. Tegime grupipildi (jälle ma ainus välismaalane selles klassis) ning õppisime niipalju . Õppisime kuidas vaadata erinevaid pilte ning kuidas sügavamale vaadata ning võrdlesime erinevaid maale ja tekste. Päris lahe klass. Sellega läheme veel erinevatele väljakäikudele - näiteks Manchesteri arhitektuuri vaatama ja erinevatesse kunsti muuseumitesse ja kohtadesse. AH niii oootan juba :)
Ja nüüüüd kohe kohe hakkab Popular Culture - seda tundi olen ka nii väga oodanud.
laupäev, 21. september 2013
Blurred
Igatahes käisime siis uuesti pangas, kõik asjad olid olemas aga siiiiis tuli välja et meil on vaja mingit kirja kus on meie aadress peal ja mis tõestab et me ikka seal elame. Nagu MIDA!? niiiii et esmaspäeval kooolist läbi ja küsime siis seda kirjakest ja siis saame alles panka. Ohseda rõõmu.. Pangatädi kes meiega tegeles (tegeles eelmine kord ka), oli nii õnnetu. Tahtis meid niii väga aidata, üritas veel oma bossi ära rääkida et äkki ikka saame. Ah kui nunnu ta oli. Aga eks esmaspäeval uuesti. Oleme endale sõpru veits leidnud ning nüüd pole enam niii võõrainimese tunne peal.. :) Aga see tutvumis lugu oli huvitav - olime seda kampa varem Sirliga näinud ka ja nad olid alati meid vaatanud kuidagi - meie ei julgenud ennast tutvustama ka minna, võõõõrad inimesed ju ja nii palju oli neid ka.
Too päev kui palju nänni saime oli mul niiiiii igav, niisiis ehitasin endale ühe eluka aknalauale - võtsin ühe täispuhutava siidripudeli, panin sellele sarved peale ja helendavad pulgad külge. Mingi ajapärast vaatasin aknast välja, inimesed vaatavad vastu ja muigavad, siis lehitavad. Lehvitasin rõõmsalt vastu - päris palju oli neid kellele see huvi pakkus. Sirli ka vahepeal ühines ning siis tekkis mul endal huvi, et missugune see "Kollike" teistele paistab. Läksin siis õue ning koridoris sain selle kambaga kokku keda Sirliga olime juba varem näinud. Poisid tegid mulle ukse lahti ning tänasin neid kiirelt ning naeratasin. Üks düüdidest võttis julguse kokku ning küsis mu nime - vastasin oma puises inglise keeles vastu sest tahtsin ju oma Kolli näha. Aga mu inglisekeeles lõi siiis suur aksent välja ja minu nime hääldamine on Inglastele väga raske millegi pärast. Nagu kui raske see ollllla saab ? pole ju niii tundmatu nimi nüüd ka - Sirli nimest muidugi ei tasu rääkida - see on neile lausa õudusunenägu. Ja nooo perekonna nimedest ei saa nad ammugi aru. Suhteliselt naljakas on. Ja no siis pidin ma neile õpetama hakkama seda ja siis see suhtlus algaski.
Sellega et ma toast välja läksin. Woo! Nüüd tuleb walesi keelest ka hakata aru saama.
aga millegi pärast facebook jamab ja ei luba meil pilte ülesse panna. :( Aga eks ma siis laen siia.
Too päev kui palju nänni saime oli mul niiiiii igav, niisiis ehitasin endale ühe eluka aknalauale - võtsin ühe täispuhutava siidripudeli, panin sellele sarved peale ja helendavad pulgad külge. Mingi ajapärast vaatasin aknast välja, inimesed vaatavad vastu ja muigavad, siis lehitavad. Lehvitasin rõõmsalt vastu - päris palju oli neid kellele see huvi pakkus. Sirli ka vahepeal ühines ning siis tekkis mul endal huvi, et missugune see "Kollike" teistele paistab. Läksin siis õue ning koridoris sain selle kambaga kokku keda Sirliga olime juba varem näinud. Poisid tegid mulle ukse lahti ning tänasin neid kiirelt ning naeratasin. Üks düüdidest võttis julguse kokku ning küsis mu nime - vastasin oma puises inglise keeles vastu sest tahtsin ju oma Kolli näha. Aga mu inglisekeeles lõi siiis suur aksent välja ja minu nime hääldamine on Inglastele väga raske millegi pärast. Nagu kui raske see ollllla saab ? pole ju niii tundmatu nimi nüüd ka - Sirli nimest muidugi ei tasu rääkida - see on neile lausa õudusunenägu. Ja nooo perekonna nimedest ei saa nad ammugi aru. Suhteliselt naljakas on. Ja no siis pidin ma neile õpetama hakkama seda ja siis see suhtlus algaski.
Sellega et ma toast välja läksin. Woo! Nüüd tuleb walesi keelest ka hakata aru saama.
aga millegi pärast facebook jamab ja ei luba meil pilte ülesse panna. :( Aga eks ma siis laen siia.
 |
| pisikesed oravad |
 |
| eks need põhjamaalased ongi viikingid. |
 |
| Minu kolllll |
 |
| minu kaart |
 |
| kaart. |
 |
| kolll |
neljapäev, 19. september 2013
Nännniiii
Tsauka
Igatahes, käisime Sirliga pangas - Royal Bank of Scotlandis ning rääkisime oma murest, et meil vaja arve avada. Seletati kõik ära mida vaja tuua on ning pandi meile aeg kirja ning kui homme kõik ilusasti läheb siis saame juba paari päeva pärast endale UK pangakaardi ja arve :) Juhuuu! Tehakse meile õpilaskaart ning see tuleb tavaliselt kiiremini kui teised kaardid.
Uurisime linna ning avastasime uusi ja huvitavaid kohti. See linnake ikka megasuur.
Hiljem käisime Student Fair'il ja saime paaaaalju nänni.. Tasuta PizzaHut'i pizzat saime ka. Nom nom
Eile õpetasime Inglastele veidike Eesti keelt ja lasime Eesti muusikat :D Neile meeldis Põhja-Tallinn. oh god.
Igatahes, käisime Sirliga pangas - Royal Bank of Scotlandis ning rääkisime oma murest, et meil vaja arve avada. Seletati kõik ära mida vaja tuua on ning pandi meile aeg kirja ning kui homme kõik ilusasti läheb siis saame juba paari päeva pärast endale UK pangakaardi ja arve :) Juhuuu! Tehakse meile õpilaskaart ning see tuleb tavaliselt kiiremini kui teised kaardid.
Uurisime linna ning avastasime uusi ja huvitavaid kohti. See linnake ikka megasuur.
Hiljem käisime Student Fair'il ja saime paaaaalju nänni.. Tasuta PizzaHut'i pizzat saime ka. Nom nom
Eile õpetasime Inglastele veidike Eesti keelt ja lasime Eesti muusikat :D Neile meeldis Põhja-Tallinn. oh god.
 |
| veidike asju jah. |
 |
| minu saak :D |
 |
| väikesed pudelid :D |
 |
| tsau Elvis |
 |
| Wolverhampton |
 |
| Raamatukogu |
 |
| Wolverhampton |
kolmapäev, 18. september 2013
Yorki pirukas
Nüüd on siis see sisse elamise aeg käes..
Oleme teinud väikesi hinnavaatlusi ja katsetusi ka. Inglismaal saab täiesti hästi hakkama - on loodud 1 poundi poed, kus on toiduvalik sarnane eesti toidule ja igasugust nänni müügil. Toidu saab odavalt kätte kui oskad otsida ja vaadata, pole vaja Mark&spencerist endale sööki igapäev ostma minna - täpselt sama kaup on ka seal ning kolm korda kallim. Riided on muidugi tohutult palju odavamad kui Eestis - jalanõud, käekotid mis Eestis maksaksid kindlasti hästi üle 50€ on siin müügil 5-8£ - hea odav pood, ilusate riietega on Primark vms.
Toit on muidugi meie jaoks veidike võõras - liiga vürtsikas või liiga veidra maitsega. Täna ostsime Yorkshire pirukat.... Oh issand, ma pole elusees midagi nii jubedat saanud. Ükskõik mida te teete, aga ärge seda sööge.
Oleme teinud väikesi hinnavaatlusi ja katsetusi ka. Inglismaal saab täiesti hästi hakkama - on loodud 1 poundi poed, kus on toiduvalik sarnane eesti toidule ja igasugust nänni müügil. Toidu saab odavalt kätte kui oskad otsida ja vaadata, pole vaja Mark&spencerist endale sööki igapäev ostma minna - täpselt sama kaup on ka seal ning kolm korda kallim. Riided on muidugi tohutult palju odavamad kui Eestis - jalanõud, käekotid mis Eestis maksaksid kindlasti hästi üle 50€ on siin müügil 5-8£ - hea odav pood, ilusate riietega on Primark vms.
Toit on muidugi meie jaoks veidike võõras - liiga vürtsikas või liiga veidra maitsega. Täna ostsime Yorkshire pirukat.... Oh issand, ma pole elusees midagi nii jubedat saanud. Ükskõik mida te teete, aga ärge seda sööge.
 |
| Yorkshire Pudding. |
esmaspäev, 16. september 2013
Ülikool
Kell on 7... Inglismaa aja järgi - ning mul juba silmad lahti ning uudistavad väljas toimuvat salamaailma. Öö oli külm. Prrr küll siin on ikka jahe. Sirli tuleb kell 8 minu ukse taha - olime kokkuleppinud et selleks ajaks saame kokku. Isa teeb kiire skype kõne meile ning küsib kas kõik ok. Käime läbi ühiselamu kohast ning Sirli saab uue võtme ning siis läheme shoppama. Ohsaa kui suur pood. käime ringi nagu peata kanad ja uurime mis toimub ja mida saab. Valik on suuur - kohe väga suur -ning müügil on igasuguseid asju. alates sinkidest mille sees on keedumuna kuni uhkete tortideni, mis on nii käsnakalle ja spidermani kujuga. Otsime aga pirukaid ning ei leia... Teeme juba teist tiiru peale ja lõpuks leiame soovitud asjad . Jess. Mina leian ka oma kauaigatsetud tee ülesse - Yorkshire Tea . Lõpuks saan selle. Wohoo. Siis läheme maksma - siin poes on iseteenindavad kassad + veel teissugused iseteenindavad kassad + need kassapuldid või asjad + müüjad. ja see on veel selline keskmine poeke.
Läheme ühika, sööme kõhud täis ning räägime juttu. Sirli kirjutab oma kursavennale, et äkki saaks kokku ennem kui se suuuuuur aktus või asi on. Poiss on nõus ning tahab poes käia. ütleme et tuleme kaasa. Muidugi on sellel ka üks sõber kaasas ning neljakesi läheme poodi. Nalja on palju. Inglaste huumor on ikka midagi. Viskan Micheali sõbraga nalja ( ei mäleta ta nime.). Räägime mismoodi on elu Eestis ja missugune Inglismaal. (Nad arvasid alguses et me Rootsist). Täitsa toredad kutid on.
Veidike hiljem läheme end ülikooli sisseregistreerima. Micheal tuleb kaasa , sest temalgi vaja seal ära käia. Teepeal pakutakse tasuta süüa õpilastele - tule võta burksi või viinereid. Jagaja näeb mind ja Sirlit, muigab ning küsib kus me pärit oleme - oleme nii eurooplaste nägu. Seletame et eestst ning küsib et mis kursusel oleme ja mis teeme. Nii viisakad on nad siin, et ajavad mind närvi. Aga samas on see niii armas. Nüüd läheme kolmekesi ning leiame selle megahoone ülesse. Ülikooli linnak on suuuur - tohutu. ja kõik need hooned on tohutult suured. Ja nad ehitavad veel juurde! Sisseregistreerimis kohta jõudes lendab meie juurde üks rohelise "best mate" särgiga neiu ja küsib kuidas aidata. seletan et ma lihtsalt tahan registreerida ja ta saadab mind järjekorda. Sirli liitub veidikese aja pärast. Mulle tuleb juure üks suure kõhuga onuke - küsib kas mul vaja enrollida.Ma noogutan ning ta võtab mu boarding pass'i ja passi, uurib veidike, seletab kuhu ma minema pean, annab mulle väikese ülikooli koti ning naeratab. Lähen Micheali juurde, sest Sirli ikka veel seisab järjekorras. Räägibe Michaliga juttu ning ta õpetab mind osasi sõnu hääldama, räägime aksendist ning mina õpetan talle veidike Eesti keelt. Sirli saab ka asjadega valmis ning siis läheme korra tagasi ühika.
Natukese ajapärast läheme et minna oma aktusele - Sirlil, Michalil ja ta sõbral on koos ühes hoones. Ma olen eraldi, otsin taga mingit Lighthouse'i (andke andeks aga me sisemaal ju). tiirutan juba pool tundi üksi, lootus kadunud, aitan ühte poissi ning siis saan ka ise abi. Üks tüdruk Sirli koridorist otsib samakohta mida mina, ning kahekesi leiamegi õige koha ülesse. Aktus kestab tundaega, on lõbus ning huvitav, istun kahe taiwani neiu kõrval ning me hakkame suhlema. Siis tuleb aeg kokkusaada oma kursusega. See on järgmises hoones mis kannab mine MC building või siis Millennium City Building. Seal teisel korrusel ning meid viiakse kohale. Kaks taiwani neidu istuvad minu juurde ning üritame üksteise nimesi selgeks saada ja tutvuda.
Kohale tulevad meie õppejõud - on kolm põhitegelast ja siis mingid teised onklid kes meile tunde hakkavad andma. Minu põhiõpetaja on täitsa tore onkel - viskab nalja oma kolleegidega ning õpilastega. Seletatakse lahti õppeained, kuidas valida, kuhu minna, kuidas õppimine pihta hakkab käima. Täitsa keeruline asi on - ega ma ei jaga seda siiamaani aga onud lubavad aidata ning lohutavad -neil võttis ainult sellest tunniplaanis aru saamine 6 aastat aega.
Peale loengut lähen otsin Sirli ülesse - teeme tiiru linnapeal kuid siis ajab vihmatiba meid tagasi ühika, peale selle on külm. Skype'is helistab emps , nii tore on kodustega rääkida . Tundub nagu oleks vahepeal möödunud mitukuud. Kas tõesti alles eile tulime siia? Misasja?
Hakkame kõne lõpetama, kui jälle hakkab tööle tuleandur.
Oh issand.
Läheme ühika, sööme kõhud täis ning räägime juttu. Sirli kirjutab oma kursavennale, et äkki saaks kokku ennem kui se suuuuuur aktus või asi on. Poiss on nõus ning tahab poes käia. ütleme et tuleme kaasa. Muidugi on sellel ka üks sõber kaasas ning neljakesi läheme poodi. Nalja on palju. Inglaste huumor on ikka midagi. Viskan Micheali sõbraga nalja ( ei mäleta ta nime.). Räägime mismoodi on elu Eestis ja missugune Inglismaal. (Nad arvasid alguses et me Rootsist). Täitsa toredad kutid on.
Veidike hiljem läheme end ülikooli sisseregistreerima. Micheal tuleb kaasa , sest temalgi vaja seal ära käia. Teepeal pakutakse tasuta süüa õpilastele - tule võta burksi või viinereid. Jagaja näeb mind ja Sirlit, muigab ning küsib kus me pärit oleme - oleme nii eurooplaste nägu. Seletame et eestst ning küsib et mis kursusel oleme ja mis teeme. Nii viisakad on nad siin, et ajavad mind närvi. Aga samas on see niii armas. Nüüd läheme kolmekesi ning leiame selle megahoone ülesse. Ülikooli linnak on suuuur - tohutu. ja kõik need hooned on tohutult suured. Ja nad ehitavad veel juurde! Sisseregistreerimis kohta jõudes lendab meie juurde üks rohelise "best mate" särgiga neiu ja küsib kuidas aidata. seletan et ma lihtsalt tahan registreerida ja ta saadab mind järjekorda. Sirli liitub veidikese aja pärast. Mulle tuleb juure üks suure kõhuga onuke - küsib kas mul vaja enrollida.Ma noogutan ning ta võtab mu boarding pass'i ja passi, uurib veidike, seletab kuhu ma minema pean, annab mulle väikese ülikooli koti ning naeratab. Lähen Micheali juurde, sest Sirli ikka veel seisab järjekorras. Räägibe Michaliga juttu ning ta õpetab mind osasi sõnu hääldama, räägime aksendist ning mina õpetan talle veidike Eesti keelt. Sirli saab ka asjadega valmis ning siis läheme korra tagasi ühika.
Natukese ajapärast läheme et minna oma aktusele - Sirlil, Michalil ja ta sõbral on koos ühes hoones. Ma olen eraldi, otsin taga mingit Lighthouse'i (andke andeks aga me sisemaal ju). tiirutan juba pool tundi üksi, lootus kadunud, aitan ühte poissi ning siis saan ka ise abi. Üks tüdruk Sirli koridorist otsib samakohta mida mina, ning kahekesi leiamegi õige koha ülesse. Aktus kestab tundaega, on lõbus ning huvitav, istun kahe taiwani neiu kõrval ning me hakkame suhlema. Siis tuleb aeg kokkusaada oma kursusega. See on järgmises hoones mis kannab mine MC building või siis Millennium City Building. Seal teisel korrusel ning meid viiakse kohale. Kaks taiwani neidu istuvad minu juurde ning üritame üksteise nimesi selgeks saada ja tutvuda.
Kohale tulevad meie õppejõud - on kolm põhitegelast ja siis mingid teised onklid kes meile tunde hakkavad andma. Minu põhiõpetaja on täitsa tore onkel - viskab nalja oma kolleegidega ning õpilastega. Seletatakse lahti õppeained, kuidas valida, kuhu minna, kuidas õppimine pihta hakkab käima. Täitsa keeruline asi on - ega ma ei jaga seda siiamaani aga onud lubavad aidata ning lohutavad -neil võttis ainult sellest tunniplaanis aru saamine 6 aastat aega.
Peale loengut lähen otsin Sirli ülesse - teeme tiiru linnapeal kuid siis ajab vihmatiba meid tagasi ühika, peale selle on külm. Skype'is helistab emps , nii tore on kodustega rääkida . Tundub nagu oleks vahepeal möödunud mitukuud. Kas tõesti alles eile tulime siia? Misasja?
Hakkame kõne lõpetama, kui jälle hakkab tööle tuleandur.
Oh issand.
 |
| minu yorksi |
 |
| vaade aknast |
 |
| väike ülikooli hoone |
 |
| tänu neile oskame enamvähem liikuda |
 |
| jalgpallistaadion. Go wolves |
 |
| staadion |
 |
| ülikooool |
 |
| tsau Sirli |
 |
| kirik |
 |
| doubledecker. |
 |
| balti house:D |
Rännak
Hommiku kell 5.50 helises kell ja ajas ülesse. Uniselt ja väsinult ajasin end voodist välja ning panin riidesse. "Täna on siis See päev" mõtlesin tusaselt ja samas ka ootusärevalt. Vapralt ajasin toidu alla ning siis oligi vaja minna. Tee Termiali D möödus vaikselt ja Dellal pisaraid tagasi hoides. Kui siis lõpuks sadama juurde jõudsime siis isa tahtis hirmsasti parkida valesse kohta - ema seletab et ei tohi ja sealt tuleb minna. Isa keerab siis suure hooga muidugi teele tagasi - aga vastassuunas (tahtis vist mind ja Sirlit ära harjutada inglismaaga). Otsime siis chek-in'i ülesse (tehes enne ikka kogu hoonele ringi peale) ning saame piletid kätte. Ja siis tuleb minu jaoks see kõige raskem osa - öelda hüvasti oma perega - teadmata, millal neid jälle näen, teadmata mis ees ootab, teadmata mis saab. Tundub nagu see ei oleks mina - nagu oleks see blond tüdruk keegi muu - ja ma vaatan justkui teisi inimesi. Aga tean, et pean olema tugev ja surun pisarad alla. Küll ma hiljem tegelen selle valuga. Juhin ennast ja Sirlit laevale ning läheme välitekile, et heita viimane pilk oma kodumaale. Ja siis see kaob - ees on on suur tume pilv (reaalselt oligi, edu Teile seal Eestis vihmaga).
Soome üllatab meid meeldivalt. Sadamast kohe öeldakse kus see tramm läheb mis meil vaja on ning kui terminalist väljume siis vajub suur roheline tramm terminali ette ning hüppame Sirliga rõõmsalt peale. Saame veel istuma ning rõõmustame - kõik läheb hästi. Tramm keerab ja üks naine kukub Sirli kohvri otsa. Õnneks jäid kõik terveks (Sirli kohver küll sai veidike kannatada aga õnneks mitte palju). Trammi pealt saame maha ning siiis hakkame otsima seda Finnair City bussi. Ja ka selle leiame kiirelt. Bussijuht on veel abivalmis ja aitab meid raskete kohvritega. Oleme Sirliga sillas kui hea teenindus. Bussiga sõitsime kusagil 20 minutit. Saame siis terminal 1's maha ning seal on mingi self-chek-in'i süsteem. Uurime ja küsime abi. Tädike seletab ning siis teeme koos. Küsib passi - masin vaatab aga ei mõika. Proovime ID kaardiga - ikka ei mõika. Mul juba häirekellad käivad. Tädi saadab meid siis ikkagi sinna tavapärasesse check - in'i ning seal käheb kõik korralikult. Tädi seletab seal midagi ning saame pagasi ära kaalutud. Läheme siis lennujaama istuma - see on nagu täitsa tühi. Istume ja vaatame tühjust. Pärsi tore on. Lõpuks on aeg seal maal, et peame minema lennukile. Pidime bussiga minema ning Sirli ei saa aru - mismõttes lennujaamas bussiga? Seletan talle, et me läheme bussiga lennuki juurde ning et see okei. Sirli kehitab ikka õlgu aga lepib asjaga. Buss on juba täis rahvast ning seisame. Masin vurab kiirelt lennuki juurde, mis on imepisike ning näeb välja nagu kukkuks kohe alla. Seiran lennumasinat kahtlaselt ning ohkan. Masinasse sisenedes on kohe näha, et see lennuk on vana - mis ajastus selliseid istmeid kasutati? Istume maha ja vaatan kuidas väiksemaski tuulehoos tiivad värisevad ning need vanad propellerid ei ole küll ilusad. Mõtlen veel, et sellle lennukiga me alla kukkume aga enam ei saa maha ka. Lennuk kogub juba hoogu ning on õhus.
Stockholmi lennujaam on täitsa okei - teeme ühele osale tiiru peale ning lõbustame end lõhna maailmas. Nett enam ei saa - tasuline ning kolm tundi istumist möödub mängides angry bird'e ning lõbustades end vaadates kui veidrat rahvast ikka lennujaamades leidub. Siis on vaja juba minna Manchesteri lennule. Inglased võtavad end ilusasti järjekorda. Me Sirliga jõllitame neid - juba nad ajavad meid närvi. Nemad ja nende järjekorrad. Saame ilusasti seal järjekorda ning lõpuks lennule. Lend kestab niiiiii kaua 2 ja pool tundi. Vahepeal tukun veidike ning siis lõbustan end jälle Angry Birdsiga.Piloot teavitab rõõmsa uudise, jõuame 15 minutit varem. Jeee.
Manchester tundub esmapilgulväga igav linn - kõik niii ühtemoodi. Sebime ennast siis rongile ning sõidame üüüüübermugavas rongis Wolverhamptoni. Linn on pime, särab tuledes ning hirmutav. Niii suur - kus kohas see ühikas on? Vaatasime neid tumedaid turisitaksosi - vaatame linnakaarti. Ilmselgelt oleme eksinud. Üks härra astub ligi - teab et me juba otsime ühikat ning aitab meil õigesse kohta jõuda. Jess. Oleme ühikas - selgub et võtmed saame sealt kätte. Okei jälle jalutame ja saame siis õigesse kohta. saame võtmed ja kaardid ning siblame tagasi ühika. Mina elan teisel korrusel ja Sirli kolmandal. Pidu käib igalpool, inimesed kutsuvad peole, on ülimalt abivalmid. Meie aga oleme väsinud ning kobime magama.
Kell on 3.52 kui ärkan ülesse üürgamise peale mis koridorist tuleb. Hetk hiljem hakkab ka tulealarm minutoas üürgama. Ehmatan ülesse ning torman õue. Sirli tuleb ka ning terve ühikas tuleb välja - see pidi siin täitsa tavaline olema. Oh issand....
Soome üllatab meid meeldivalt. Sadamast kohe öeldakse kus see tramm läheb mis meil vaja on ning kui terminalist väljume siis vajub suur roheline tramm terminali ette ning hüppame Sirliga rõõmsalt peale. Saame veel istuma ning rõõmustame - kõik läheb hästi. Tramm keerab ja üks naine kukub Sirli kohvri otsa. Õnneks jäid kõik terveks (Sirli kohver küll sai veidike kannatada aga õnneks mitte palju). Trammi pealt saame maha ning siiis hakkame otsima seda Finnair City bussi. Ja ka selle leiame kiirelt. Bussijuht on veel abivalmis ja aitab meid raskete kohvritega. Oleme Sirliga sillas kui hea teenindus. Bussiga sõitsime kusagil 20 minutit. Saame siis terminal 1's maha ning seal on mingi self-chek-in'i süsteem. Uurime ja küsime abi. Tädike seletab ning siis teeme koos. Küsib passi - masin vaatab aga ei mõika. Proovime ID kaardiga - ikka ei mõika. Mul juba häirekellad käivad. Tädi saadab meid siis ikkagi sinna tavapärasesse check - in'i ning seal käheb kõik korralikult. Tädi seletab seal midagi ning saame pagasi ära kaalutud. Läheme siis lennujaama istuma - see on nagu täitsa tühi. Istume ja vaatame tühjust. Pärsi tore on. Lõpuks on aeg seal maal, et peame minema lennukile. Pidime bussiga minema ning Sirli ei saa aru - mismõttes lennujaamas bussiga? Seletan talle, et me läheme bussiga lennuki juurde ning et see okei. Sirli kehitab ikka õlgu aga lepib asjaga. Buss on juba täis rahvast ning seisame. Masin vurab kiirelt lennuki juurde, mis on imepisike ning näeb välja nagu kukkuks kohe alla. Seiran lennumasinat kahtlaselt ning ohkan. Masinasse sisenedes on kohe näha, et see lennuk on vana - mis ajastus selliseid istmeid kasutati? Istume maha ja vaatan kuidas väiksemaski tuulehoos tiivad värisevad ning need vanad propellerid ei ole küll ilusad. Mõtlen veel, et sellle lennukiga me alla kukkume aga enam ei saa maha ka. Lennuk kogub juba hoogu ning on õhus.
Stockholmi lennujaam on täitsa okei - teeme ühele osale tiiru peale ning lõbustame end lõhna maailmas. Nett enam ei saa - tasuline ning kolm tundi istumist möödub mängides angry bird'e ning lõbustades end vaadates kui veidrat rahvast ikka lennujaamades leidub. Siis on vaja juba minna Manchesteri lennule. Inglased võtavad end ilusasti järjekorda. Me Sirliga jõllitame neid - juba nad ajavad meid närvi. Nemad ja nende järjekorrad. Saame ilusasti seal järjekorda ning lõpuks lennule. Lend kestab niiiiii kaua 2 ja pool tundi. Vahepeal tukun veidike ning siis lõbustan end jälle Angry Birdsiga.Piloot teavitab rõõmsa uudise, jõuame 15 minutit varem. Jeee.
Manchester tundub esmapilgulväga igav linn - kõik niii ühtemoodi. Sebime ennast siis rongile ning sõidame üüüüübermugavas rongis Wolverhamptoni. Linn on pime, särab tuledes ning hirmutav. Niii suur - kus kohas see ühikas on? Vaatasime neid tumedaid turisitaksosi - vaatame linnakaarti. Ilmselgelt oleme eksinud. Üks härra astub ligi - teab et me juba otsime ühikat ning aitab meil õigesse kohta jõuda. Jess. Oleme ühikas - selgub et võtmed saame sealt kätte. Okei jälle jalutame ja saame siis õigesse kohta. saame võtmed ja kaardid ning siblame tagasi ühika. Mina elan teisel korrusel ja Sirli kolmandal. Pidu käib igalpool, inimesed kutsuvad peole, on ülimalt abivalmid. Meie aga oleme väsinud ning kobime magama.
Kell on 3.52 kui ärkan ülesse üürgamise peale mis koridorist tuleb. Hetk hiljem hakkab ka tulealarm minutoas üürgama. Ehmatan ülesse ning torman õue. Sirli tuleb ka ning terve ühikas tuleb välja - see pidi siin täitsa tavaline olema. Oh issand....
 |
| Tsau Eesti...tsau kodu. |
 |
| Soome-Stockholm |
 |
| Kusagil |
 |
| Stockholm |
pühapäev, 8. september 2013
Wake me up
Ja nädala pärast olengi Inglismaal. jube..
Igatahes - see nädalavahetus möödus uskumatult kiiresti ja toredalt. Sain näha niiii palju tuttavaid ja peresõpru ning oli lohutav näha, et nad kõik hoiavad mulle pöialt ning soovivad edu. Tõeliselt nunnu. Nii et suuur aitäh.
Laupäeval oli väike chill meie pool- istusime ja grillisime, rääkisime juttu, käisime jalutamas ning istusime mere ääres. uskumatult soe ja mõnus õhtu oli.
Pühapäeval läksime seenile (seeni ei ole) koos peretuttavatega, pidasime pikniku ja avastasime Eestimaad. Vägagi huvitav ja armas trip oli. :)
veidike pilte siis nädalavahetusest.
Igatahes - see nädalavahetus möödus uskumatult kiiresti ja toredalt. Sain näha niiii palju tuttavaid ja peresõpru ning oli lohutav näha, et nad kõik hoiavad mulle pöialt ning soovivad edu. Tõeliselt nunnu. Nii et suuur aitäh.
Laupäeval oli väike chill meie pool- istusime ja grillisime, rääkisime juttu, käisime jalutamas ning istusime mere ääres. uskumatult soe ja mõnus õhtu oli.
Pühapäeval läksime seenile (seeni ei ole) koos peretuttavatega, pidasime pikniku ja avastasime Eestimaad. Vägagi huvitav ja armas trip oli. :)
veidike pilte siis nädalavahetusest.
 |
| Laupäeva õhtu, kivirand, 07.09.13 |
 |
| Mina Leetse mõisas, 08.09.13 |
 |
| Meie lõbus seltskond 08.09.13 |
 |
| Tuulepark 08.09.13 |
 |
| Klooga laager 08.09.13 |
reede, 6. september 2013
Dreams come slow and go fast.
9 päeva pärast sõidan minema. Inglismaale ülikooli. (9 days and im going to university in UK jeez)
Oh god.
Igatahes - ma lähen University of Wolverhamptonisse ning sinna sisse saamisel aitas mind kõvasti agentuur Evenor ja nende esindaja, kes minuga suhtles, tegeles ning minuga vaeva nägi. Suur aitäh ning kõigil kes plaanivad minna välismaale õppima - siis võtke selle firmaga ühendust :) Neist on palju abi!
Mis teil vaja läheb kui kandideerite Inglismaale ülikooli? Vajalike dokumente - lõputunnistus, motivatsioonikiri, soovituskirjad, hinnetelehed jms. Siis kindlasti keeletaseme eksam läbi teha. Ja muidugi palju kannatust, julgust ja põikpäisust. Ka toetavad lähedased on väga olulised, sest pinge on suur ja kurnav.
Inimesena, kes on terve elu oodanud et saaks väljaspool Eestit elada, võin puhtsüdamlikult öelda et jään seda väikest konnatiiki igatsema. Jään igatsema siia oma kodu, sõpru, ja muidugi oma suurepärast perekonda. Ei tea ju millal ma neid jälle näen ning mis saab - see tekitab tohutut hirmu minus. Polegi nii lihtne siit ära minna ja uue eluga alustada , eriti kui su elu tundub nii hea ja mõnus.
Aga samas ma tahan sinna minna - ma tahan kogeda midagi uut ja näha maailma. Ma tean et seal saab olema raske ja koduigatsus hakkab painama. Ja vahepeal ei saa aru ega mõista teisi ja eksib ära ja kaob ära. Ja ametnikud hakkavad närvi ajama.
Aga tuleb hakkama saada - põikpäiselt elada kõik raskused üle, sest hiljem on see topeltvõit.
keda huvitab Inglismaal õppimine võib minuga tulevikus ühendust võtta :)
Jään igatsema oma muskasi, oma majarahvast- Kertut,Mannut, Emilit, Rivot, Dimat, Taiksi, Risterit ja Alarit.
Jään igatsema oma tupsununnu Kevinit, milllllal ma teda jälle näen? :'(
Jään igatsema oma ülinunnnnut perekonda. Ma pole neile veel isegi tsau öelnud ja juba ma igatsen neid.
Oh god.
Igatahes - ma lähen University of Wolverhamptonisse ning sinna sisse saamisel aitas mind kõvasti agentuur Evenor ja nende esindaja, kes minuga suhtles, tegeles ning minuga vaeva nägi. Suur aitäh ning kõigil kes plaanivad minna välismaale õppima - siis võtke selle firmaga ühendust :) Neist on palju abi!
Mis teil vaja läheb kui kandideerite Inglismaale ülikooli? Vajalike dokumente - lõputunnistus, motivatsioonikiri, soovituskirjad, hinnetelehed jms. Siis kindlasti keeletaseme eksam läbi teha. Ja muidugi palju kannatust, julgust ja põikpäisust. Ka toetavad lähedased on väga olulised, sest pinge on suur ja kurnav.
Inimesena, kes on terve elu oodanud et saaks väljaspool Eestit elada, võin puhtsüdamlikult öelda et jään seda väikest konnatiiki igatsema. Jään igatsema siia oma kodu, sõpru, ja muidugi oma suurepärast perekonda. Ei tea ju millal ma neid jälle näen ning mis saab - see tekitab tohutut hirmu minus. Polegi nii lihtne siit ära minna ja uue eluga alustada , eriti kui su elu tundub nii hea ja mõnus.
Aga samas ma tahan sinna minna - ma tahan kogeda midagi uut ja näha maailma. Ma tean et seal saab olema raske ja koduigatsus hakkab painama. Ja vahepeal ei saa aru ega mõista teisi ja eksib ära ja kaob ära. Ja ametnikud hakkavad närvi ajama.
Aga tuleb hakkama saada - põikpäiselt elada kõik raskused üle, sest hiljem on see topeltvõit.
keda huvitab Inglismaal õppimine võib minuga tulevikus ühendust võtta :)
Jään igatsema oma muskasi, oma majarahvast- Kertut,Mannut, Emilit, Rivot, Dimat, Taiksi, Risterit ja Alarit.
Jään igatsema oma tupsununnu Kevinit, milllllal ma teda jälle näen? :'(
Jään igatsema oma ülinunnnnut perekonda. Ma pole neile veel isegi tsau öelnud ja juba ma igatsen neid.
kolmapäev, 21. august 2013
Olly&Robbie in Tallinn 20th August
Allll on videod. (there are some videos too)
Mingi aeg liitusid meiega Anett ja tema sõbrannad. Asi läks
kohe lõbusamaks ning aeg läks kiirelt. Järsult aga hakkas rahvamass tagant
meile peale suruma ning me pidime püsti tõusma ja enne väravate avamist üle
tunni seisma. Ma võtsin oma kontsad jalast ja olin valmis jooksma. 3000 esimest
said fännitsoooni ning ma kavatsesin üks neist olla. Ma unustasin oma telefoni aga tasku. Kui väravad avati siis mass lihtsalt lükkas
ja polnud mingit võimalustki et me rahulikult minna saaks. Mul läks niiiii kaua
aega ja siis kui lõpuks sisse sain panin jooksma. Aga mu TELEFON – see pidi ju
taskust välja lendama. OTSE KAAMERATE EES! Neetud. Õnneks tormasid
ajakirjanikud appi ja andsid kiirelt telefoni kätte- kuulsin veel venda eemal naermas. Ning lasin
täie jooksuga edasi. Ma ei tea kus ma oma kiiiruse võtsin aga panin pooltest
täiega mööda – paljajalu , kingad käes ning pilk meeletu. Kihutasin fännialasse
, turva naeratas ja ütles et läheks , ei hakka aega raiskama käepaelaga.
Tormasin lavakesk kohta, esirida oli juba täis aga sinna kõrvale kohe ma end sättisin - teine rida ! KESKEL! Pole paha! . Lappisin
oma telefoni kokku ja Sirli helistas – ta ei leia mind. Pidin püsti tõusma ning
see oli viga. Samal ajal kui ma Sirliga seletasin, lendasid platsi mingid
lätlased ja piirasid mind sisse ning väitsid et nemad olid seal enne ja et mu
sõbrad ei tohi tulla. Passisime siis mingi aeg eraldi, Sirli kusagil tagapool
minust, mina teises reas, Anett ja tema sõbrannad tagapool veel, teisepool
lätlasi. Lätlased heitsid pikali, terroriseerisid teisi külastajaid, jõid ,
lõugasid, mõnitasid ja suitsetasid. Minu jaoks oli üllatav see, et eestlased
nii mõistvad ja sõbralikud olid, välismaalased aga ülbed ja suht matsid. Väga imelik,
sest tavaliselt see vastupidine. Aitasime ühe
nooruki oma ema juurde, lätlastest mööda ning ühe neiu ka nende hullude
vahelt välja. Lõpuks sai Sirli ka sinna teise rea poole aga üks see kuri
lätlane seisis meie vahel, pakkusime , et ta võiks Sirliga kohad ära vahetada –
ta oleks parema koha saanud aga selle sõbranna hakkas kohe õiendama, et miks me
ära ei vaheta. Tükk aega mõtlesime ja siis vahetasime kohad ära. Lätlane nägi
et me saime kahekesi veel paremad kohad ja läks närvi ning sõimas oma sõbranna
läbi. See heitis meile vihase pilgu ja pühkis pisaraid. Siis tuli kohale DJ –
eesti rahvas on tuim nagu ikka, aga osade lugudega sulasid ülesse. Ja siis oli
Olly aeg käes.
Olly oli fantastiline. Nii haigelt hea oli teda näha nii
lähedalt. Ma vajan nüüd Olly võõrutusravi. Ta on nii lahe lahe lahe. Ja tantsib
nii hästi. Nii nunnu. Ja niiiiii hea hääl ( fangirling much). Rääkis publikuga hästi ja sai rahva südame
võidetud. Nii kahju tegelt, et väga tema lugusi ei teatud. Me Sirliga täiega
tantsisime, hüppasime ja laulsime, nii et võhm väljas. Ühte neiut noomib seal,
et see mingi segavalt käitub – muidugi naljaga. Ühe laulu ajal tulid mulle
peaaegu et pisarad ja Olly nägi seda – tuli meie poole, toetas end ja vaatas
täiega otsa mulle ja hakkas nägusi tegema- osutas enda põskede peale ja siis
naeratas ja näitas täiega keelt. Mul oli „WUT?“ pööran ringi ja vaatan Sirli
poole –tal ka „WUT?“ , pööran pea tagasi Olly poole, kes mulle noogutab ikka
veel keelt näidates ja nägusi tehes. Ma jumala kohkunud ja hakkan naerma. Olly
naerab ka ja läheb laulab edasi. Pärast
räägib et tal uus lugu ja et kõik nüüd kallistaks kedagi kellega nad tulid. Me
kohe Sirliga kallistame – ta kohe nägi et keegi seal ees liigutas ja osutas
meie poole ning ütles „aaw beautiful.“ Mul mingi aheiajeogjoa. Ja siis pidi see
uus lugu tulema mis on Dear Darling. Mul oli „ee see vana lugu juba. Ainult eelmisest
sügisest kuulanud seda aga ok.“ Selle
loo ajal hakkasime Sirliga mulle puhuma ning Anett ja ta sõbrannad liitusid
sealt tagant. Olly nägi neid ja oli täiega AWWW ja siis laululõppedes vaatas
meile Sirliga täiega otsa ja ütles vaikselt „Thank you“ me jälle surime. Olly kontsert oleks võinud kauem kesta. Ma oleks OLLLLYT tahtnud kauem näha.
Robbie show ja entrance oli ikka niiiiiiii lahe. Tuli sealt
lava otsast tule ja suitsuga ja laskus ja ahhhh let me entertain you . Täiega
hea ikka. Ja kõik need lendavad lindind ja õhupallid ja Robbie show ja lood ja
tema publikuga suhtlemine oli niii hea. Super! Ta hääl ikka hea ja vapustav. Ja
tema lugu Olly’ga oli ka niiii lahe. Ma ei suuuda. Seda ei saa kirjeldada, sest
see on kirjeldamatu. Robbie „Feel“, „She’s the one“ ja „Angles“ olid
lõpulugudeks ideaalsed. Ma pole elusees nii kõvasti kaasalaulnud kui siiis. Ja see
masss kõik laulmas. Vapustav!! Täiega nautisin seda. Ja Robbiel oli ka karp
lahti korraks. Ühes kohas pidi ta tervitama Birminghami kino vaatajaid. Ja siis
ta lasi meil karjuda, et kas eesti on kõvema häälega kui saksamaa ja inglismaa.
Ja vot see kisa mis siis tuli. Vot robbie ei saanud rääkima akatagi enam :D
väga jube. Karjusin täiega hääle ära.. Lõpp oli vägev. Angels oli meeletu.
Pisarad silmis laulad täiest kõrist ja see ilutulestik oli niii lahe. Ja kõik
see . MA ei oska lihtsalt kirjeldada. Ja kui Robbie hakkas ära minema hakkas
publik uuesti Angelsit laulma ja Robbie laulis meiega ja lasi meil laulda.
Täiega nunnnu. Ilma bändita. Ahhhh mega lahe.. Tahan juba seda kontserdi näha
dvd pealt. Ahgaiejgklöaegläegö. Ahjaaa Robbie pasuna või maiteamisasja mängija tegi silma mulle... poleks pidanud seda õhusuuudlust vist saatma.. :D
ja siiiiiis leidsin sellle..... amazing eksole? täiega hea.
ma oma punaste pükstega paistan seal :D find find find me
Tellimine:
Postitused (Atom)