Vlog

kuna ei viiiiitsi koguaeg kirjutada, siiiis tegime hooopis video :)

Tunnid

Niiii nüüüd olen ka mõnes tunnis käinud.

Media, Culture and Society oli vägagi huvitav - seal annab tundi kolm õpetajat kellel kõigil niiiii erinevad ideed ja mõtted. aga samas need kõik nii huvitavad ja ahh, maisaa. Nii lahe tund on :)

Prantsuse keel on raske - issand jumal. Miks ma sellllle valisin? :D Õpetaja on ka mingi üliõnnelik tädike kes vahetpidamata muliseb ja teemadega ühest otsast teise kõigub. Ja ma ainuke välismaa õpilane... Ja meid 7 selles klassis...Lahe.

Visual Studies on midagi vägagi huvitavat. Õpetaja on nagu üliõnnelik aktiiivne naisterahvas kellel on nii palju ideid ja asju. Segadusse ajab. Tegime grupipildi (jälle ma ainus välismaalane selles klassis) ning õppisime niipalju . Õppisime kuidas vaadata erinevaid pilte ning kuidas sügavamale vaadata ning võrdlesime erinevaid maale ja tekste. Päris lahe klass. Sellega läheme veel erinevatele väljakäikudele - näiteks Manchesteri arhitektuuri vaatama ja erinevatesse kunsti muuseumitesse ja kohtadesse. AH niii oootan juba :)

Ja nüüüüd kohe kohe hakkab Popular Culture - seda tundi olen ka nii väga oodanud.

Blurred

Igatahes käisime siis uuesti pangas, kõik asjad olid olemas aga siiiiis tuli välja et meil on vaja mingit kirja kus on meie aadress peal ja mis tõestab et me ikka seal elame. Nagu MIDA!? niiiii et esmaspäeval kooolist läbi ja küsime siis seda kirjakest ja siis saame alles panka. Ohseda rõõmu.. Pangatädi kes meiega tegeles (tegeles eelmine kord ka),  oli nii õnnetu. Tahtis meid niii väga aidata, üritas veel oma bossi ära rääkida et äkki ikka saame. Ah kui nunnu ta oli. Aga eks esmaspäeval uuesti. Oleme endale sõpru veits leidnud ning nüüd pole enam niii võõrainimese tunne peal.. :) Aga see tutvumis lugu oli huvitav - olime seda kampa varem Sirliga näinud ka ja nad olid alati meid vaatanud kuidagi - meie ei julgenud ennast tutvustama ka minna, võõõõrad inimesed ju ja nii palju oli neid ka.

Too päev kui palju nänni saime oli mul niiiiii igav, niisiis ehitasin endale ühe eluka aknalauale - võtsin ühe täispuhutava siidripudeli, panin sellele sarved peale ja helendavad pulgad külge. Mingi ajapärast vaatasin aknast välja, inimesed vaatavad vastu ja muigavad, siis lehitavad. Lehvitasin rõõmsalt vastu - päris palju oli neid kellele see huvi pakkus. Sirli ka vahepeal ühines ning siis tekkis mul endal huvi, et missugune see "Kollike" teistele paistab. Läksin siis õue ning koridoris sain selle kambaga kokku keda Sirliga olime juba varem näinud. Poisid tegid mulle ukse lahti ning tänasin neid kiirelt  ning naeratasin. Üks düüdidest võttis julguse kokku ning küsis mu nime - vastasin oma puises inglise keeles vastu sest tahtsin ju oma Kolli näha. Aga mu inglisekeeles lõi siiis suur aksent välja ja minu nime hääldamine on Inglastele väga raske millegi pärast. Nagu kui raske see ollllla saab ? pole ju niii tundmatu nimi nüüd ka - Sirli nimest muidugi ei tasu rääkida - see on neile lausa õudusunenägu. Ja nooo perekonna nimedest ei saa nad ammugi aru. Suhteliselt naljakas on. Ja no siis pidin ma neile õpetama hakkama seda ja siis see suhtlus algaski.
Sellega et ma toast välja läksin.  Woo! Nüüd tuleb walesi keelest ka hakata aru saama.

aga millegi pärast facebook jamab ja ei luba meil pilte ülesse panna. :( Aga eks ma siis laen siia.

pisikesed oravad

eks need põhjamaalased ongi viikingid. 

Minu kolllll

minu kaart

kaart.

kolll

Nännniiii

Tsauka

Igatahes, käisime Sirliga pangas - Royal Bank of Scotlandis ning rääkisime oma murest, et meil vaja arve avada. Seletati kõik ära mida vaja tuua on ning pandi meile aeg kirja ning kui homme kõik ilusasti läheb siis saame juba paari päeva pärast endale UK pangakaardi ja arve :) Juhuuu! Tehakse meile õpilaskaart ning see tuleb tavaliselt kiiremini kui teised kaardid.

Uurisime linna ning avastasime uusi ja huvitavaid kohti. See linnake ikka megasuur.

Hiljem käisime Student Fair'il ja saime paaaaalju nänni.. Tasuta PizzaHut'i pizzat saime ka. Nom nom

Eile õpetasime Inglastele veidike Eesti keelt ja lasime Eesti muusikat :D Neile meeldis Põhja-Tallinn. oh god.

veidike asju jah. 

minu saak :D 

väikesed pudelid :D 

tsau Elvis

Wolverhampton

Raamatukogu

Wolverhampton

Yorki pirukas

Nüüd on siis see sisse elamise aeg käes..

Oleme teinud väikesi hinnavaatlusi ja katsetusi ka. Inglismaal saab täiesti hästi hakkama - on loodud 1 poundi poed, kus on toiduvalik sarnane eesti toidule ja igasugust nänni müügil. Toidu saab odavalt kätte kui oskad otsida ja vaadata, pole vaja Mark&spencerist endale sööki igapäev ostma minna - täpselt sama kaup on ka seal ning kolm korda kallim. Riided on muidugi tohutult palju odavamad kui Eestis - jalanõud, käekotid mis Eestis maksaksid kindlasti hästi üle 50€ on siin müügil 5-8£ - hea odav pood, ilusate riietega on Primark vms.

Toit on muidugi meie jaoks veidike võõras - liiga vürtsikas või liiga veidra maitsega. Täna ostsime Yorkshire pirukat.... Oh issand, ma pole elusees midagi nii jubedat saanud. Ükskõik mida te teete, aga ärge seda sööge.

Yorkshire Pudding. 

Ülikool

Kell on 7... Inglismaa aja järgi - ning mul juba silmad lahti ning uudistavad väljas toimuvat salamaailma. Öö oli külm. Prrr küll siin on ikka jahe. Sirli tuleb kell 8 minu ukse taha - olime kokkuleppinud et selleks ajaks saame kokku. Isa teeb kiire skype kõne meile ning küsib kas kõik ok. Käime läbi ühiselamu kohast ning Sirli saab uue võtme ning siis läheme shoppama. Ohsaa kui suur pood. käime ringi nagu peata kanad ja uurime mis toimub ja mida saab. Valik on suuur - kohe väga suur -ning müügil on igasuguseid asju. alates sinkidest mille sees on keedumuna kuni uhkete tortideni, mis on nii käsnakalle ja spidermani kujuga. Otsime aga pirukaid ning ei leia... Teeme juba teist tiiru peale ja lõpuks leiame soovitud asjad . Jess. Mina leian ka oma kauaigatsetud tee ülesse - Yorkshire Tea . Lõpuks saan selle. Wohoo.  Siis läheme maksma - siin poes on iseteenindavad kassad + veel teissugused iseteenindavad kassad + need kassapuldid või asjad + müüjad. ja see on veel selline keskmine poeke.

Läheme ühika, sööme kõhud täis ning räägime juttu. Sirli kirjutab oma kursavennale, et äkki saaks kokku ennem kui se suuuuuur aktus või asi on. Poiss on nõus ning tahab poes käia. ütleme et tuleme kaasa. Muidugi on sellel ka üks sõber kaasas ning neljakesi läheme poodi. Nalja on palju.  Inglaste huumor on ikka midagi. Viskan Micheali sõbraga nalja ( ei mäleta ta nime.). Räägime mismoodi on elu Eestis ja missugune Inglismaal. (Nad arvasid alguses et me Rootsist). Täitsa toredad kutid on.

Veidike hiljem läheme end ülikooli sisseregistreerima. Micheal tuleb kaasa , sest temalgi vaja seal ära käia. Teepeal pakutakse tasuta süüa õpilastele - tule võta burksi või viinereid. Jagaja näeb mind ja Sirlit, muigab ning küsib kus me pärit oleme - oleme nii eurooplaste nägu. Seletame et eestst ning küsib et mis kursusel oleme ja mis teeme. Nii viisakad on nad siin, et ajavad mind närvi. Aga samas on see niii armas. Nüüd läheme kolmekesi ning leiame selle megahoone ülesse. Ülikooli linnak on suuuur - tohutu. ja kõik need hooned on tohutult suured. Ja nad ehitavad veel juurde! Sisseregistreerimis kohta jõudes lendab meie juurde üks rohelise "best mate" särgiga neiu ja küsib kuidas aidata. seletan et ma lihtsalt tahan registreerida ja ta saadab mind järjekorda. Sirli liitub veidikese aja pärast. Mulle tuleb juure üks suure kõhuga onuke - küsib kas mul vaja enrollida.Ma noogutan ning ta võtab mu boarding pass'i ja passi, uurib veidike, seletab kuhu ma minema pean, annab mulle väikese ülikooli koti ning naeratab. Lähen Micheali juurde, sest Sirli ikka veel seisab järjekorras. Räägibe Michaliga juttu ning ta õpetab mind osasi sõnu hääldama, räägime aksendist ning mina õpetan talle veidike Eesti keelt. Sirli saab ka asjadega valmis ning siis läheme korra tagasi ühika.

Natukese ajapärast läheme et minna oma aktusele - Sirlil, Michalil ja ta sõbral on koos ühes hoones. Ma olen eraldi, otsin taga mingit Lighthouse'i (andke andeks aga me sisemaal ju). tiirutan juba pool tundi üksi, lootus kadunud, aitan ühte poissi ning siis saan ka ise abi. Üks tüdruk Sirli koridorist otsib samakohta mida mina, ning kahekesi leiamegi õige koha ülesse. Aktus kestab tundaega, on lõbus ning huvitav, istun kahe taiwani neiu kõrval ning me hakkame suhlema. Siis tuleb aeg kokkusaada oma kursusega. See on järgmises hoones mis kannab mine MC building või siis Millennium City Building. Seal teisel korrusel ning meid viiakse kohale. Kaks taiwani neidu istuvad minu juurde ning üritame üksteise nimesi selgeks saada ja tutvuda.

Kohale tulevad meie õppejõud - on kolm põhitegelast ja siis mingid teised onklid kes meile tunde hakkavad andma. Minu põhiõpetaja on täitsa tore onkel - viskab nalja oma kolleegidega ning õpilastega. Seletatakse lahti õppeained, kuidas valida, kuhu minna, kuidas õppimine pihta hakkab käima. Täitsa keeruline asi on - ega ma ei jaga seda siiamaani aga onud lubavad aidata ning lohutavad -neil võttis ainult sellest tunniplaanis aru saamine 6 aastat aega.

Peale loengut lähen otsin Sirli ülesse - teeme tiiru linnapeal kuid siis ajab vihmatiba meid tagasi ühika, peale selle on külm. Skype'is helistab emps , nii tore on kodustega rääkida . Tundub nagu oleks vahepeal möödunud mitukuud. Kas tõesti alles eile tulime siia? Misasja?
Hakkame kõne lõpetama, kui jälle hakkab tööle tuleandur.
Oh issand. 

minu yorksi

vaade aknast

väike ülikooli hoone

tänu neile oskame enamvähem liikuda

jalgpallistaadion. Go wolves

staadion

ülikooool

tsau Sirli

kirik

doubledecker. 

balti house:D 

Rännak

Hommiku kell 5.50 helises kell ja ajas ülesse. Uniselt ja väsinult ajasin end voodist välja ning panin riidesse. "Täna on siis See päev" mõtlesin tusaselt ja samas ka ootusärevalt. Vapralt ajasin toidu alla ning siis oligi vaja minna. Tee Termiali D möödus vaikselt ja Dellal pisaraid tagasi hoides. Kui siis lõpuks sadama juurde jõudsime siis isa tahtis hirmsasti parkida valesse kohta - ema seletab et ei tohi ja sealt tuleb minna. Isa keerab siis suure hooga muidugi teele tagasi - aga vastassuunas (tahtis vist mind ja Sirlit ära harjutada inglismaaga). Otsime siis chek-in'i ülesse (tehes enne ikka kogu hoonele ringi peale) ning saame piletid kätte. Ja siis tuleb minu jaoks see kõige raskem osa - öelda hüvasti oma perega - teadmata, millal neid jälle näen, teadmata mis ees ootab, teadmata mis saab. Tundub nagu see ei oleks mina - nagu oleks see blond tüdruk keegi muu - ja ma vaatan justkui teisi inimesi. Aga tean, et pean olema tugev ja surun pisarad alla. Küll ma hiljem tegelen selle valuga. Juhin ennast ja Sirlit laevale ning läheme välitekile, et heita viimane pilk oma kodumaale. Ja siis see kaob - ees on on suur tume pilv (reaalselt oligi, edu Teile seal Eestis vihmaga).

Soome üllatab meid meeldivalt. Sadamast kohe öeldakse kus see tramm läheb mis meil vaja on ning kui terminalist väljume siis vajub suur roheline tramm terminali ette ning hüppame Sirliga rõõmsalt peale. Saame veel istuma ning rõõmustame - kõik läheb hästi. Tramm keerab ja üks naine kukub Sirli kohvri otsa. Õnneks jäid kõik terveks (Sirli kohver küll sai veidike kannatada aga õnneks mitte palju). Trammi pealt saame maha ning siiis hakkame otsima seda Finnair City bussi. Ja ka selle leiame kiirelt. Bussijuht on veel abivalmis ja aitab meid raskete kohvritega. Oleme Sirliga sillas kui hea teenindus. Bussiga sõitsime kusagil 20 minutit. Saame siis terminal 1's maha ning seal on mingi self-chek-in'i süsteem. Uurime ja küsime abi. Tädike seletab ning siis teeme koos. Küsib passi - masin vaatab aga ei mõika. Proovime ID kaardiga - ikka ei mõika. Mul juba häirekellad käivad. Tädi saadab meid siis ikkagi sinna tavapärasesse check - in'i ning seal käheb kõik korralikult. Tädi seletab seal midagi ning saame pagasi ära kaalutud. Läheme siis lennujaama istuma - see on nagu täitsa tühi. Istume ja vaatame tühjust. Pärsi tore on. Lõpuks on aeg seal maal, et peame minema lennukile. Pidime bussiga minema ning Sirli ei saa aru - mismõttes lennujaamas bussiga? Seletan talle, et me läheme bussiga lennuki juurde ning et see okei. Sirli kehitab ikka õlgu aga lepib asjaga. Buss on juba täis rahvast ning seisame. Masin vurab kiirelt lennuki juurde, mis on imepisike ning näeb välja nagu kukkuks kohe alla. Seiran lennumasinat kahtlaselt ning ohkan. Masinasse sisenedes on kohe näha, et see lennuk on vana - mis ajastus selliseid istmeid kasutati? Istume maha ja vaatan kuidas väiksemaski tuulehoos tiivad värisevad ning need vanad propellerid ei ole küll ilusad. Mõtlen veel, et sellle lennukiga me alla kukkume aga enam ei saa maha ka. Lennuk kogub juba hoogu ning on õhus.

Stockholmi lennujaam on täitsa okei - teeme ühele osale tiiru peale ning lõbustame end lõhna maailmas. Nett enam ei saa - tasuline ning kolm tundi istumist möödub mängides angry bird'e ning lõbustades end vaadates kui veidrat rahvast ikka lennujaamades leidub. Siis on vaja juba minna Manchesteri lennule. Inglased võtavad end ilusasti  järjekorda. Me Sirliga jõllitame neid - juba nad ajavad meid närvi. Nemad ja nende järjekorrad. Saame ilusasti seal järjekorda ning lõpuks lennule. Lend kestab niiiiii kaua 2 ja pool tundi. Vahepeal tukun veidike ning siis lõbustan end jälle Angry Birdsiga.Piloot teavitab rõõmsa uudise, jõuame 15 minutit varem. Jeee.

Manchester tundub esmapilgulväga igav linn - kõik niii ühtemoodi. Sebime ennast siis rongile ning sõidame üüüüübermugavas rongis Wolverhamptoni. Linn on pime, särab tuledes ning hirmutav. Niii suur - kus kohas see ühikas on? Vaatasime neid tumedaid turisitaksosi - vaatame linnakaarti. Ilmselgelt oleme eksinud. Üks härra astub ligi - teab et me juba otsime ühikat ning aitab meil õigesse kohta jõuda. Jess. Oleme ühikas - selgub et võtmed saame sealt kätte. Okei jälle jalutame ja saame siis õigesse kohta. saame võtmed ja kaardid ning siblame tagasi ühika. Mina elan teisel korrusel ja Sirli kolmandal. Pidu käib igalpool, inimesed kutsuvad peole, on ülimalt abivalmid. Meie aga oleme väsinud ning kobime magama.

Kell on 3.52 kui ärkan ülesse üürgamise peale mis koridorist tuleb. Hetk hiljem hakkab ka tulealarm minutoas üürgama. Ehmatan ülesse ning torman õue. Sirli tuleb ka ning terve ühikas tuleb välja - see pidi siin täitsa tavaline olema. Oh issand....

Tsau Eesti...tsau kodu. 

Soome-Stockholm

Kusagil

Stockholm

Wake me up

Ja nädala pärast olengi Inglismaal. jube..

Igatahes - see nädalavahetus möödus uskumatult kiiresti ja toredalt. Sain näha niiii palju tuttavaid ja peresõpru ning oli lohutav näha, et nad kõik hoiavad mulle pöialt ning soovivad edu. Tõeliselt nunnu. Nii et suuur aitäh.

Laupäeval oli väike chill meie pool- istusime ja grillisime, rääkisime juttu, käisime jalutamas ning istusime mere ääres. uskumatult soe ja mõnus õhtu oli.

Pühapäeval läksime seenile (seeni ei ole) koos peretuttavatega, pidasime pikniku ja avastasime Eestimaad. Vägagi huvitav ja armas trip oli. :)

veidike pilte siis nädalavahetusest.

Laupäeva õhtu, kivirand, 07.09.13

Mina Leetse mõisas, 08.09.13

Meie lõbus seltskond 08.09.13

Tuulepark 08.09.13

Klooga laager 08.09.13

Dreams come slow and go fast.

9 päeva pärast sõidan minema. Inglismaale ülikooli. (9 days and im going to university in UK jeez)
Oh god.

Igatahes - ma lähen University of Wolverhamptonisse ning sinna sisse saamisel aitas mind kõvasti agentuur Evenor ja nende esindaja, kes minuga suhtles, tegeles ning minuga vaeva nägi. Suur aitäh ning kõigil kes plaanivad minna välismaale õppima - siis võtke selle firmaga ühendust :) Neist on palju abi!

Mis teil vaja läheb kui kandideerite Inglismaale ülikooli? Vajalike dokumente - lõputunnistus, motivatsioonikiri, soovituskirjad, hinnetelehed jms. Siis kindlasti keeletaseme eksam läbi teha. Ja muidugi palju kannatust, julgust ja põikpäisust. Ka toetavad lähedased on väga olulised, sest pinge on suur ja kurnav.

Inimesena, kes on terve elu oodanud et saaks väljaspool Eestit elada, võin puhtsüdamlikult öelda et jään seda väikest konnatiiki igatsema. Jään igatsema siia oma kodu, sõpru, ja muidugi oma suurepärast perekonda. Ei tea ju millal ma neid jälle näen ning mis saab -  see tekitab tohutut hirmu minus. Polegi nii lihtne siit ära minna ja uue eluga alustada , eriti kui su elu tundub nii hea ja mõnus.

Aga samas ma tahan sinna minna - ma tahan kogeda midagi uut ja näha maailma. Ma tean et seal saab olema raske ja koduigatsus hakkab painama. Ja vahepeal ei saa aru ega mõista teisi ja eksib ära ja kaob ära. Ja ametnikud hakkavad närvi ajama.
Aga tuleb hakkama saada - põikpäiselt elada kõik raskused üle, sest hiljem on see topeltvõit.


keda huvitab Inglismaal õppimine võib minuga tulevikus ühendust võtta :)


Jään igatsema oma muskasi, oma majarahvast- Kertut,Mannut, Emilit, Rivot, Dimat, Taiksi, Risterit ja Alarit.

Jään igatsema oma tupsununnu Kevinit, milllllal ma teda jälle näen? :'(

Jään igatsema oma ülinunnnnut perekonda. Ma pole neile veel isegi tsau öelnud ja juba ma igatsen neid.