Iiri-eestlane

Meie Olustvere kursuselt ei olnud meie Sirliga ainukesed kes Eesti mulla oma jalge alt ümber vahetasid. Agle läks meile naaberriiki elama - Iirimaale.  Ja nüüd otsustas ta vaatama tulla kuidas elame. Siin siis mõningad pildid.

Andestust.

Avalikud vabandused minu vanematele ja lähedastele.

Viimased paar kuud olen käitunud üsnagi isekalt. Ma ei anna endast väga palju teada ja kui annan, siis vägagi lühidalt. Ma vabandan Teie ees südamest, ju ma ei ole nii avatud inimene kui arvasin end olevat. Mulle ei meeldi jagada oma muresi maailmaga, sest mind on õpetatud enese eest seisma ja võitlema ning mitte välja näitama oma nõrkusi. Ja mul on kahju, et seda võidakse tõlgendada sellena, et ma ei hooli. Kuigi ma tegelikult ju hoolin ning üritan teisi oma veidral moel kaitsta.

Mu seinal on pildid mu lapsepõlves -pilt kus ma vaatan naabri kassipoegi; pilt kus ma kõhuli uudistavalt kaamerasse piilun; pilt millel hoian kinni suurest roosast pallist - pildid mis on võetud minu vanemate poolt, et mul oleks meeles mu imeline lapsepõlv. Seal on ka pilt kus me vennaga peaksime tuduma aga venna vahib kavalalt teki alt kaamerasse ja mina ehmunud näoga, või pilt kus me vennaga kallistame . Oleme seal alles päris pisikesed - me võime nüüd mõlemad olla täiskasvanud ja heal juhul räägime kuus korra - aga ma tean, et ma olen tema jaoks alati olemas ning et tema minu jaoks, võin alati loota tema toetusele, nõule ja vapustavale huumorimeelele. Pildid minu väikesest õest - kus ta väike paharett on äsja pestud pesu kõik aeda laiali loopinud ning ise istub kavala näoga pesukausis. Või pilt kus ta kaisutab oma mänguhiirt. Tean, et kunagi olin ma tema jaoks üks maailma tähtsamaid inimesi - ta rääkis mulle igast pisiasjast mis ta lasteaias tegi kui ma ta sealt ära tõin. Ma loodan, et ta teab kui tähtis ta mulle on. Prinditud pilt, kus on peal minu sõbrad - Mannu, Kertu, Sirli, Dima, Ralf, Rivo, Rister, Taivo, Kevin, Emili ja paljud teised . Inimesed, kes on minu jaoks olnud olemas kui ma neid vajan, kes on mu päevad teinud nii palju ilusamaks ja mind alati naerma ajanud, kes on minu kõrval seisnud läib pisarate ja naeru. Nad on need minuga masenduse perioode koos läbi elanud ja pidusi korraldanud
Ja viimane pilt - kuid ka kõige tähtsam - on eriline. Seal peal on mu vanaisad,vanaemad. Seal on minu tädid ja onud ning pildi keskel on mu vanemad - noored ning äsja abiellunud. Veidike ehmunud kuid õnnelike nägudega. Ma jumaldan seda pilti. Mu noored vanemad on seal nii armsad ja nii alguses - kuidagi nii minu moodi hetkel . Samamoodi millegi alguses, üritamas alustada uut elu..Tänu oma vanematele tean, et alla ei tohi anda kunagi, tuleb võidelda. Tänu neile tean mis on tõeline armastus ning missugune peab üks pere olema - see ei pruugi alati olla kerge ja ilus, kuid see on midagi tõelist isegi kui kõik pereliikmed on mööda ilma laiali ja üksteise peale vihased või solvunud... ning vahepeal pole sõnu vajagi, et teada et nad sinust hoolivad.
Iga kord kui ma tunnen puudust kodust, oma emast ja isast, vennast ja õest, sugulastest ning sõpradest siis ma pöördun selle seina poole ning vaatan neid pilte. Ning see tekitab parema tunde - tekitab tunde nagu need kõik inimesed oleksid minuga koos. Ja mul on kergem..sest mingil telepaatilisel viisil nad justkui lohutaksid mind. Mäletan kui kord ma Olustveres mõtlesin, et helistan isale et teda anda et ma tulen koju. Vaevu olin ma selle mõtte ära mõelnud ning hakkasin telefoni otsima, kui see imevidin helises ning helistajaks oli mu isa, kes küsis rõõmsalt kas ma tulen koju. Või tookord kui mu isa tahtis mulle helistada aga ma suutsin paar sekundit varem seda teha. Kokkusattumus või me lihtsalt teadsime??

Ma tõesti vabandan südamest. Ma tõesti ei tahtnud jätta muljet et ma ei hooli või üritan eemaluda. Ma lihtsalt olen mina..

Kiirelt midagi kokkku

Heihopsti.

Esimene semester on läbi.. Oh issand , see läks kiiresti :)
Olen siis Inglismaal juba päris mitu kuud olnud ning selle rahva juures imelike asju tähele pannud - nad on veidike uimased - poodides ajab see mind hullult närvi , kaua sa valid ka punases pakis piim või sinises?  ja seisab veel täpselt valiku ees oma käruga, blokeerides teistel võimaluse piima juurde pääseda.  Või uimerdavad keset teed oma perega - lapsed on rihmade otsas nagu koerad ja siis kõik kõnnivad aeglaselt ja blokeerivad poes ühe vahekäigu täiesti ära.. Siis kui märkavad hakkavad vabandama ja kohe nii hullult et endal hakkab imelik .Teine imelik asi on neil see vabandamine, kuigi see hakkab juba vastikult endalegi külge. Kõigi ees vaja pidevalt vabandada. Kolmas on neil see pidev naeratus - minu teada pidid Inglased masenduses olema oma vihma pärast. Neljandaks - siin ei saja pooltki nii palju vihma kui Eestis. Viiendaks - pidevalt vaja ilmast rääkida. Kuuendaks - nad ei suuda ära otsustada kas nad uhked oma riigi üle või mitte. Seitsemendaks - nad on osades asjades ülimalt arukad ja järgmistes asjades nii ajuvabad kui olla saab. Kaheksandaks - Inglased on kapi-eurovisiooni armastajad. Seda naljakas näha. Isegi teatakse et me Eurovisiooni võitnud ning siis kui räägid vastu et jaaa, eurovisioon tore asi , siis läheb inglasel nägu särama ja ta noogutab.. Või on asi lihtsalt minus.
Kindlasti on neid imelike asju veel aga need olid esimesed mis mul meelde tulid.
Vahepeal on meeletu kodu igatsus, tahaks seda nõmedat sombust ilma ning värsket musta leiba koos heade nomnom kohukestega... ja emme-issi tehtud kartulisalatist ära ka ei ütleks. Tahaks näha oma pere ja sõpru ning lihtsalt minna oma tuppa teki alla ja magada paar järgmist kuud.
Nüüd olen Birminghamis kaks korda käinud. Vauh, see linn on ilus ainult kesklinnas. Äärelinnad on kohutavad. Sattusime Sirliga getosse, mingid kahtlased onud, lagunevad majad,pime.. Uhh, vot see oli jube kogemus.. Esimest korda elus kusagil getos, kahekesi blondid tüdrukud. Ei olnud kõige kindlam tunne ning lasime sealt üsna kiiresti jalga. Kesklinnas oli jõuluturg, see oli omamoodi armas ja lohutav - Saksa teemaline ning kohe tulid meelde Bad Hindelangi sõbrad, töö ning kaunis loodus. Jõulude aeg tasub seda turgu külastada. Meie Raekoja platsi jõuluturgu ei anna sellega võrreldagi.
Jõulude aeg istusime Sirliga ühikas, vaatasime vanu Disney filme - Väikest Merineitsit (Disney versioon on erineva lõpuga originaalist), Kaunitari ja Koletist, Pocahontast jms. Küpsetasime ahjukartuleid ning kana ja jõime glöggi - vähemalt see üritas olla glöggi.
Kuna olin veidike tõbine siis aastavahetusel me midagi väga ei korraldanud. Läksime klubisse Walkabout, saime seal kokku minu ühe tuttavaga ning tema sõbraga kuna neil ei olnud ka kusagile minna ning otsustasime et tähistame koos aastavahetust. Loeti kõik koos veel viimaseid sekundeid 2013 aastast ja suure huraaga
võeti vastu aasta 2014.

Birmingham

Jõuluturg

Punane telefoniputka

Viimased hetked aastast 2013

Roheline

Sirli&Ali

mina&ali - uuuus aasta 2014

Sirli ja Anthony masetsemas