Andestust.

Avalikud vabandused minu vanematele ja lähedastele.

Viimased paar kuud olen käitunud üsnagi isekalt. Ma ei anna endast väga palju teada ja kui annan, siis vägagi lühidalt. Ma vabandan Teie ees südamest, ju ma ei ole nii avatud inimene kui arvasin end olevat. Mulle ei meeldi jagada oma muresi maailmaga, sest mind on õpetatud enese eest seisma ja võitlema ning mitte välja näitama oma nõrkusi. Ja mul on kahju, et seda võidakse tõlgendada sellena, et ma ei hooli. Kuigi ma tegelikult ju hoolin ning üritan teisi oma veidral moel kaitsta.

Mu seinal on pildid mu lapsepõlves -pilt kus ma vaatan naabri kassipoegi; pilt kus ma kõhuli uudistavalt kaamerasse piilun; pilt millel hoian kinni suurest roosast pallist - pildid mis on võetud minu vanemate poolt, et mul oleks meeles mu imeline lapsepõlv. Seal on ka pilt kus me vennaga peaksime tuduma aga venna vahib kavalalt teki alt kaamerasse ja mina ehmunud näoga, või pilt kus me vennaga kallistame . Oleme seal alles päris pisikesed - me võime nüüd mõlemad olla täiskasvanud ja heal juhul räägime kuus korra - aga ma tean, et ma olen tema jaoks alati olemas ning et tema minu jaoks, võin alati loota tema toetusele, nõule ja vapustavale huumorimeelele. Pildid minu väikesest õest - kus ta väike paharett on äsja pestud pesu kõik aeda laiali loopinud ning ise istub kavala näoga pesukausis. Või pilt kus ta kaisutab oma mänguhiirt. Tean, et kunagi olin ma tema jaoks üks maailma tähtsamaid inimesi - ta rääkis mulle igast pisiasjast mis ta lasteaias tegi kui ma ta sealt ära tõin. Ma loodan, et ta teab kui tähtis ta mulle on. Prinditud pilt, kus on peal minu sõbrad - Mannu, Kertu, Sirli, Dima, Ralf, Rivo, Rister, Taivo, Kevin, Emili ja paljud teised . Inimesed, kes on minu jaoks olnud olemas kui ma neid vajan, kes on mu päevad teinud nii palju ilusamaks ja mind alati naerma ajanud, kes on minu kõrval seisnud läib pisarate ja naeru. Nad on need minuga masenduse perioode koos läbi elanud ja pidusi korraldanud
Ja viimane pilt - kuid ka kõige tähtsam - on eriline. Seal peal on mu vanaisad,vanaemad. Seal on minu tädid ja onud ning pildi keskel on mu vanemad - noored ning äsja abiellunud. Veidike ehmunud kuid õnnelike nägudega. Ma jumaldan seda pilti. Mu noored vanemad on seal nii armsad ja nii alguses - kuidagi nii minu moodi hetkel . Samamoodi millegi alguses, üritamas alustada uut elu..Tänu oma vanematele tean, et alla ei tohi anda kunagi, tuleb võidelda. Tänu neile tean mis on tõeline armastus ning missugune peab üks pere olema - see ei pruugi alati olla kerge ja ilus, kuid see on midagi tõelist isegi kui kõik pereliikmed on mööda ilma laiali ja üksteise peale vihased või solvunud... ning vahepeal pole sõnu vajagi, et teada et nad sinust hoolivad.
Iga kord kui ma tunnen puudust kodust, oma emast ja isast, vennast ja õest, sugulastest ning sõpradest siis ma pöördun selle seina poole ning vaatan neid pilte. Ning see tekitab parema tunde - tekitab tunde nagu need kõik inimesed oleksid minuga koos. Ja mul on kergem..sest mingil telepaatilisel viisil nad justkui lohutaksid mind. Mäletan kui kord ma Olustveres mõtlesin, et helistan isale et teda anda et ma tulen koju. Vaevu olin ma selle mõtte ära mõelnud ning hakkasin telefoni otsima, kui see imevidin helises ning helistajaks oli mu isa, kes küsis rõõmsalt kas ma tulen koju. Või tookord kui mu isa tahtis mulle helistada aga ma suutsin paar sekundit varem seda teha. Kokkusattumus või me lihtsalt teadsime??

Ma tõesti vabandan südamest. Ma tõesti ei tahtnud jätta muljet et ma ei hooli või üritan eemaluda. Ma lihtsalt olen mina..