Rännak

Hommiku kell 5.50 helises kell ja ajas ülesse. Uniselt ja väsinult ajasin end voodist välja ning panin riidesse. "Täna on siis See päev" mõtlesin tusaselt ja samas ka ootusärevalt. Vapralt ajasin toidu alla ning siis oligi vaja minna. Tee Termiali D möödus vaikselt ja Dellal pisaraid tagasi hoides. Kui siis lõpuks sadama juurde jõudsime siis isa tahtis hirmsasti parkida valesse kohta - ema seletab et ei tohi ja sealt tuleb minna. Isa keerab siis suure hooga muidugi teele tagasi - aga vastassuunas (tahtis vist mind ja Sirlit ära harjutada inglismaaga). Otsime siis chek-in'i ülesse (tehes enne ikka kogu hoonele ringi peale) ning saame piletid kätte. Ja siis tuleb minu jaoks see kõige raskem osa - öelda hüvasti oma perega - teadmata, millal neid jälle näen, teadmata mis ees ootab, teadmata mis saab. Tundub nagu see ei oleks mina - nagu oleks see blond tüdruk keegi muu - ja ma vaatan justkui teisi inimesi. Aga tean, et pean olema tugev ja surun pisarad alla. Küll ma hiljem tegelen selle valuga. Juhin ennast ja Sirlit laevale ning läheme välitekile, et heita viimane pilk oma kodumaale. Ja siis see kaob - ees on on suur tume pilv (reaalselt oligi, edu Teile seal Eestis vihmaga).

Soome üllatab meid meeldivalt. Sadamast kohe öeldakse kus see tramm läheb mis meil vaja on ning kui terminalist väljume siis vajub suur roheline tramm terminali ette ning hüppame Sirliga rõõmsalt peale. Saame veel istuma ning rõõmustame - kõik läheb hästi. Tramm keerab ja üks naine kukub Sirli kohvri otsa. Õnneks jäid kõik terveks (Sirli kohver küll sai veidike kannatada aga õnneks mitte palju). Trammi pealt saame maha ning siiis hakkame otsima seda Finnair City bussi. Ja ka selle leiame kiirelt. Bussijuht on veel abivalmis ja aitab meid raskete kohvritega. Oleme Sirliga sillas kui hea teenindus. Bussiga sõitsime kusagil 20 minutit. Saame siis terminal 1's maha ning seal on mingi self-chek-in'i süsteem. Uurime ja küsime abi. Tädike seletab ning siis teeme koos. Küsib passi - masin vaatab aga ei mõika. Proovime ID kaardiga - ikka ei mõika. Mul juba häirekellad käivad. Tädi saadab meid siis ikkagi sinna tavapärasesse check - in'i ning seal käheb kõik korralikult. Tädi seletab seal midagi ning saame pagasi ära kaalutud. Läheme siis lennujaama istuma - see on nagu täitsa tühi. Istume ja vaatame tühjust. Pärsi tore on. Lõpuks on aeg seal maal, et peame minema lennukile. Pidime bussiga minema ning Sirli ei saa aru - mismõttes lennujaamas bussiga? Seletan talle, et me läheme bussiga lennuki juurde ning et see okei. Sirli kehitab ikka õlgu aga lepib asjaga. Buss on juba täis rahvast ning seisame. Masin vurab kiirelt lennuki juurde, mis on imepisike ning näeb välja nagu kukkuks kohe alla. Seiran lennumasinat kahtlaselt ning ohkan. Masinasse sisenedes on kohe näha, et see lennuk on vana - mis ajastus selliseid istmeid kasutati? Istume maha ja vaatan kuidas väiksemaski tuulehoos tiivad värisevad ning need vanad propellerid ei ole küll ilusad. Mõtlen veel, et sellle lennukiga me alla kukkume aga enam ei saa maha ka. Lennuk kogub juba hoogu ning on õhus.

Stockholmi lennujaam on täitsa okei - teeme ühele osale tiiru peale ning lõbustame end lõhna maailmas. Nett enam ei saa - tasuline ning kolm tundi istumist möödub mängides angry bird'e ning lõbustades end vaadates kui veidrat rahvast ikka lennujaamades leidub. Siis on vaja juba minna Manchesteri lennule. Inglased võtavad end ilusasti  järjekorda. Me Sirliga jõllitame neid - juba nad ajavad meid närvi. Nemad ja nende järjekorrad. Saame ilusasti seal järjekorda ning lõpuks lennule. Lend kestab niiiiii kaua 2 ja pool tundi. Vahepeal tukun veidike ning siis lõbustan end jälle Angry Birdsiga.Piloot teavitab rõõmsa uudise, jõuame 15 minutit varem. Jeee.

Manchester tundub esmapilgulväga igav linn - kõik niii ühtemoodi. Sebime ennast siis rongile ning sõidame üüüüübermugavas rongis Wolverhamptoni. Linn on pime, särab tuledes ning hirmutav. Niii suur - kus kohas see ühikas on? Vaatasime neid tumedaid turisitaksosi - vaatame linnakaarti. Ilmselgelt oleme eksinud. Üks härra astub ligi - teab et me juba otsime ühikat ning aitab meil õigesse kohta jõuda. Jess. Oleme ühikas - selgub et võtmed saame sealt kätte. Okei jälle jalutame ja saame siis õigesse kohta. saame võtmed ja kaardid ning siblame tagasi ühika. Mina elan teisel korrusel ja Sirli kolmandal. Pidu käib igalpool, inimesed kutsuvad peole, on ülimalt abivalmid. Meie aga oleme väsinud ning kobime magama.

Kell on 3.52 kui ärkan ülesse üürgamise peale mis koridorist tuleb. Hetk hiljem hakkab ka tulealarm minutoas üürgama. Ehmatan ülesse ning torman õue. Sirli tuleb ka ning terve ühikas tuleb välja - see pidi siin täitsa tavaline olema. Oh issand....

Tsau Eesti...tsau kodu. 

Soome-Stockholm

Kusagil

Stockholm