Kodu

Niisiis, nädala pärast olen pm ma tagasi Eestis mõneks ajaks.. ei jõua ära oodata, igatsen merd ja kodumaist toitu.

Vahepeal aga käisin külas õigel Inglise perel. Mu sõber Andy (elasime koos ühes ühikas, tore poiss kes õpib ülikoolis mingit arvutiasja ja mängude disani) on juba pikka aega peale käinud, et ma talle külla läheksin. Teab , et mul siin Wolverhamptonis üksi igav ning pole Inglismaad vägagi näinud. Mina koguaeg aga öelnud, Ei, imelik minna niimoodi külla. Asi läks nii kaugele, et Andy ema teatas, et ma lähen neile külla ja ei ole mingit vastuvaidlemist. Selline asi oli mulle nii ootamatu, et ehmatusega nõustusin. Niisiis võitsin suuna ette Birminhami poole, kus sain kokku Andyga. Andy tuli just töölt, kaenlas suur kõlar ( andy töötab tehnikapoes)) ja teatab rõõmsalt "Meie läheme nüüd ühele õigele Inglise noorte majapeole ning ta laenas töölt selleks kõlari, mida kasutatakse kontserditel." Mul muidugi ehmatus suur, kõigepealt kohtun ühe traditsioonilise inglise perega ning siis kohe visatakse mind kusagile peole. Aga mis mul üle jääb. Andy elab Narbourghis mis on Leicesteri linna ligidal. Sõidame kusagil tund ja pool ning tatsame rongilt  maha. Vahepeal on kontroll käinud ning meie piletid ära augustanud - aga ega inglismaal ei ole augustajad ka normaalsed, minu auk on väikese kassikese kujuga.  Õues on palav ilm ning jalutame ilusas linnakeses. Mul on tunne, nagu oleksin kas kusagil Ameerika telesarja äärelinnas ( millegi pärast meenus mulle meeleheitel koduperenaiste linnake) ning siis on juba nagu Harry Potterist tuttav rajoon. Majad on nagu nujumajakesed ilusate pisikeste eesaedae ning parkimiskohtadega. Muidugi elab Andy tänava lõpus ning maja ees on uhke auto. Läheme uksest sisse ning mind ründavad kolm koerakest. Üks neist on teistes suurem ja rahulikuma olekuga, vana Buddy. Teisena tuleb veidike särtsakam Holly ning siis pisike kutsikas Oreo kes on üsna suur pätike. Andy ema tuleb mulle särades vastu, välimuselt tüüpiline inglise naine, ning kallistab mind ja räägib kui väga ta ikka mind näha on tahtnud. Ma muidugi sellisest sõbralikusest kohmetunud ning tänan teda ja kiidan maja. Tädike särab, viib mind elutuppa ja paneb mind ühele suurele diivanile istuma ja toob kohe tassi teed ning pärib et kuidas mulle ikka inglismaa meeldib ja miks ma siin. Siis tuleb koju Andy isa kes räägib ikka kuhu ma minema peaks ja mida vaatama, ning selgub et tema on kunagi lõpetanud ka Wolverhamptoni ülikooli. Räägib kooli ajaloost ning Andy väike õde ilmub kohale oma sõbrannaga. Tehakse ülekuulamine, et kus tüdrukud kolanud on ning kuidas kõigi päevad läinud on. Samal ajal närib väike Oreo minu varbaid . Inglise elutoad on keskmiste suurustega, värvidelt heledad ning koosnevad pm telekast ning kahest suurest diivanist ja tugitoolist. Tagaaed on pisike, väikese aiamajakesega, istumiskohaga ning muidugi on aiapäkapikud olemas. Silmapaistavad Willi ja Kate päkapikud. Sööme õhtust , kana ja friikartulid ning kahjuks on inglismaa peredesse jõudnud ka komme seda süüa diivanil teleka ees. Kell kaheksa hakkame edasi liikuma peole, Andy ema pakib meid auto peale koos vajalike asjadega ning võtame peale veel ühe poisi Beni ( õnneks keegi keda ma ka tean) ning sõidame kusagile teise linnakesse kusagil 20 minutit. Viskame nalja ning Andy ema lubab et kui kõik liiga üleliia hirmus, et siis ta tuleb järgi mulle ning viib koju.
Tüüpiline inglise noortepidu on üsna suur. Terve sõpruskond on kohal koos oma uute sõprade ja kaaslastega. Peol on kusagil 20-30 inimest ning ma tunnen ennast üsna veidralt. Räägin paari tüdrukuga ning tunnen end paremini, selgub et ma pole ainuke uustulnuk ning inglased üritavad teha kõik võimalikult mugavaks meile uutele. Räägin grupile et ma eestist pärit ning olen just lõpetanud ära pika arutelu ühe tüdrukuga, kes kirjutas oma ülikooli essee Eesti IT-arengust ja E-hääletusest poliitikas, kui üks poistest avastab "Oh sa polegi Inglane, sul on aktsent." kõik jäävad teda jõllitama ning ma hakkan jälle otsast peale seletama et ma Eestlane. Siis hakatakse mängima mänge, flip the coin ja twisterit. Ma sellest osa ei võta vaid vaatan ja imestan. Öösel 12 - 1 paiku kogunevad kõik õue - tähed paistavad, pannakse paar küünalt põlema ning võetakse kitarr välja. Kõik laulavad , alates Oasise Wonderwallist ja Journey - Don't Stop believingust kuni telesarjade tunnuslauludeni. Minu jaoks on see üsnagi maagiline ja uudne, 20 noort koos laulmas õues keset ööd ning minu tavalised arvamused et Briti noored ei oska juua ning on räuskavad õudusunenäod kaovad vaikselt ära.
Järgmine päev ärkame vara ja siis aitan Andyl valvata tuttava lapsi. Mängime nendega Wiid ning teeme võistlusi koertega. Siis küpsetame lastele sünnipäeva kooki ja kaunistame seda. Andy ema tuleb koju ning viib meid kõiki välja sööma Pizzahuti ja siis kinno How to train your Dragon 2 vaatama. Mina, Andy ema ja Andy õde Katie valame pisaraid sest see film on osade kohtade peal kohutavalt kurb. Hiljem läheme tagasi koju ning Andy ema ikka räägib kui nunnu ma olen ja neile külla peaks ikka tulema. Tema tahab mulle Inglismaad näidata ja ei saa üldse aru kuidas ma kellegil külas pole käinud ja miks ma neile varem külla pole tulnud. Seletan, et ma ei taha nüüd teistele päris majja ka sissetungida ning tädike ütleb et ma neile alati külla oodatud. Õhtul saadab Andy mind rongi peale ning pikk kodusõit algab. Andy ema loeb mulle veel sõnad peale, et ma neile tagasi külla tuleks ning ütleb et enne Eestisse minekut pean kindlasti külas ära käima. Luban et teen neile paari päevase visiidi järgmine nädal mille peale tädike särama läheb ja mõtleb välja juba kõiki koogi ideesi mida teha.
Rong on rahvast täis ning üks noormees, kes on endale kaks kohta reserveerinud pakib oma kotid koomale ja ütleb et ma maha istuks. Meie vastas istub aga ük väga omapärane paar - venelanna ja hollandlasest kutt ning neil on just käimas vaidlus selle õnnetu lennuki üle. Ohkan ning vaidlus läheb neil ainult hullemaks ja hullemaks. Lõpuks saab rongist maha ja siis järgmise peale, seal on mingi kahtlane onu kes üritab rääkida minuga. Ignoreerin teda ning põgenen kiiruga. Uhhh leidub veidraid inimesi. Jõuan ühikasse tagasi kui mu koridorikaaslased mu kinni peavad nning küsivad et kus ma kooserdanud olen. Nemad minust puudust tundnud ning kutsuvad mind teed jooma. Ja nüüd ma siis üsna läbi pärast neid kahte päeva ja kirjutan seda postitust. Nii et andke andeks kui on palju trükivigu :)

Buddy

Oreo

Andy, Holly, Oreo

Anna, Joe, Andy