London

Ühel päeval teatab üks mu loengu lektor, et meie läheme nüüd Londoni. Ja 24 märtsi varahommikul ärkan, teadmisega, et nüüd käin mina ka selles suurlinnas ära. No kaua võib.
Sõit Wolverhamptonist Londoni on bussiga mõnusad 3 tundi loksumist. Aga pole hullu, minu Hiinast pärit kursusekaaslane jutustab Hiinast ning bussisõit ei tundugi nii hull. Jõuame Heathrowi suurest lennujaamast mööda, megasuured lennukid vuhisevad - küll maanduvad ja siis tõusevad õhku, On ikka megasuured masinad. Aga lennumasinad pühitakse minu peast, sest oleme jõudnud Londoni äärelinna, majad on ühesugused, just nagu filmidest pärit. Taevas on hall, inimesed siblivad tööle. Sõidame läbi Chelsea linnaosa, mis on Londoni üks ilusamaid. Ja ma pean nõustuma. Maitsekalt on segatud ilusad Viktoria aegsed majad uuemate ehitistega. Jõe kaldal saab jalutada ning nautida vaadet... Kuid see vaade ei ole just kõige kenam, pean tõdema. Hall sombune taevas, mudane vesi, ning teisepool kallast on suured äri- ja tehasehooned. Ei ole just see miljoni-dollari (antud juhul naela) vaade. Sõidame üle silla ja jälle üle silla. Mina olen juba omadega segaduses, Londoni liiklus on midagi omamoodi ning ma juba tahan sellest neetud bussist maha. Tahan oma jallud maha panna ja sirutada. Eriti pahuraks muutun siis kui sõidame mööda Big Benist ja selle uhkest hoonest ning minul telefon taskus. Nii palju siis turisti mängimisest. Taaskord üle silla ja nüüd juba sõidame mööda London Eyest, siis bussijuht teeb veidike ringe, sest ta ei tea kus meie oodatud muuseum on. Lõpuks pärast meeletut ringisõitmist saame oma jalad Inglismaa pealinna mahapandud ning hingata sisse Londoni kemikaale.

Esimene peatus on siis Hayward gallery, mis asub Southbank Centre'is. (peaaegu et London Eye kõrval kui keegi plaanib minna,) Seal on just avatud näitus "History is now: 7 artist take on Britain" Peame oma kotid ja mantild ühe jubeda Londoni aksendiga tädi kätte andma ning siis lastakse meid näitust vaatama.No andke andeks, kui see mis seal on, on suurepärane kunst, siis oskan mina ka seda teha. Esimese asjana on ära märgitud kas suurt musta prügikotti. Olgu, saan aru et tänapäeva reostus probleemid on tõsine mure. Annan selle veel andeks. Jalutan edasi ning siis rabab mind järgmine pilt. See on lihtsalt ajalehest välja lõigatud silm. Jõllitan seda ning loen siis informatsiooni. Tegemist on kadunud tüdruku Madeleine McCann'i silmaga. Oskan ainult suud maigutada ning mõtlen, kuidas teiste inimeste tragöödiat koheldakse. Suudan veel selle välja vabandada, et äkki silm sümboliseerib seda kuidas teda otsitakse, vaadatakse? Tema kadunud lapsepõlve? Vangutades pead jalutan edasi ning siis annan alla nähes järgmist meistriteost. Tegemist on pildiga kuhu kunstnik on peale higistanud. Terve muuseumis käik (2 tundi) möödub lihtsalt ohates. Tean, et igal inimesel on õigus oma kultuuri valida, otsustada mis neile meeldib . Kuid andke andeks, see on lihtsalt lollus siin. Kuna meil on veel tund aega jäänud aega seda kunsti uurida ning minul ja kolmel teisel õpilasel tiir peale tehtud, otsustame et meie läheme Londoni uurima. Lahkume muuseumist ning läheme ülesilla teisele kaldale. Eemal paistab Bigben ning London eye, kuid meil pole aega nii kaugele minna. Jalutame ringi ja eksime omadega ära Trafalgar'i väljakule. Hüppame sealt läbi ning avastame et meil 10 minutit aega et tagasi jõuda. Kiired jalad viivad meid tagasi ning jõuame täpselt õigeks ajaks tagasi, et minna järgmisesse muuseumi.

pilte ei tohtinud teha aga ma salaja ikka pidin

Sõit läbi Londoni kesklinna on aegavõttev ja keeruline tegevus. Tunnen südamest kaasa kõikidele turistidele, kes seal autoga ringi kolavad. Halb idee. Üle silla, tagasi ja nii koguaeg. Sõidame mööda Victoria pargist, Ritzi hotellist, Picadilly ei ole kaugel. Ning siis peatume Victoria ja Alberti galerii ees. Hoone on uhke, suur ja vapustav. Ning see on kõigile külastajatele tasuta. Meie läheme uurime kindlat näitust - mustanahlistest. Kuidas nende elu Inglismaal kulges peale teist maailmasõda ning kuidas nad end ühiskonnas näevad. See näitus ja muuseum on rohkem minu maitse, ning huvitav. Kui sellele näitusele ring peale tehtud on meil kaks tundi aega kolada muuseumis. Ja selle kahe tunniga ei jõua sa mitte midagi näha. Alates Michelangelo Davidi kipskoopiast kuni eheteni vanaaaja Iirimaast, Aasiast Euroopasse. Raphaelist kohalike artistideni. See muuseum on suur ja ilus. Oleks ma ainult teadnud, et National History museum ümber nurga on. Oleks sinna ka tahtnud minna. Kuid kahjuks on aeg läbi ning buss ootab, ning kolm tundi loksumist tagasi.

samurai onu 

Mis ma oskan öelda? London on suur linn, ja ma nägin sellest nii vähe - peaegu mitte midagi. Kuid isegi selle suurlinna kaunimates ja rahulikumates osades on tunda elu kiiret tempot, meeleheidet, kurbust ja rõõmu ning see kõik seguneb kokku millekski müstiliseks ja salapäraseks. Pole ime, et Harry Potteri salamaailma pääses just Londoni kaudu. Kindlasti on London üks suurlinnu millega ma tahan lähemalt tutvust teha ning veel külastada.  Esmapilk mille ma sain, oli meeldiv.

kuulus david. 

minu arust see siiamaani aliens

tuhandeid väärt sõrmused