London

Ühel päeval teatab üks mu loengu lektor, et meie läheme nüüd Londoni. Ja 24 märtsi varahommikul ärkan, teadmisega, et nüüd käin mina ka selles suurlinnas ära. No kaua võib.
Sõit Wolverhamptonist Londoni on bussiga mõnusad 3 tundi loksumist. Aga pole hullu, minu Hiinast pärit kursusekaaslane jutustab Hiinast ning bussisõit ei tundugi nii hull. Jõuame Heathrowi suurest lennujaamast mööda, megasuured lennukid vuhisevad - küll maanduvad ja siis tõusevad õhku, On ikka megasuured masinad. Aga lennumasinad pühitakse minu peast, sest oleme jõudnud Londoni äärelinna, majad on ühesugused, just nagu filmidest pärit. Taevas on hall, inimesed siblivad tööle. Sõidame läbi Chelsea linnaosa, mis on Londoni üks ilusamaid. Ja ma pean nõustuma. Maitsekalt on segatud ilusad Viktoria aegsed majad uuemate ehitistega. Jõe kaldal saab jalutada ning nautida vaadet... Kuid see vaade ei ole just kõige kenam, pean tõdema. Hall sombune taevas, mudane vesi, ning teisepool kallast on suured äri- ja tehasehooned. Ei ole just see miljoni-dollari (antud juhul naela) vaade. Sõidame üle silla ja jälle üle silla. Mina olen juba omadega segaduses, Londoni liiklus on midagi omamoodi ning ma juba tahan sellest neetud bussist maha. Tahan oma jallud maha panna ja sirutada. Eriti pahuraks muutun siis kui sõidame mööda Big Benist ja selle uhkest hoonest ning minul telefon taskus. Nii palju siis turisti mängimisest. Taaskord üle silla ja nüüd juba sõidame mööda London Eyest, siis bussijuht teeb veidike ringe, sest ta ei tea kus meie oodatud muuseum on. Lõpuks pärast meeletut ringisõitmist saame oma jalad Inglismaa pealinna mahapandud ning hingata sisse Londoni kemikaale.

Esimene peatus on siis Hayward gallery, mis asub Southbank Centre'is. (peaaegu et London Eye kõrval kui keegi plaanib minna,) Seal on just avatud näitus "History is now: 7 artist take on Britain" Peame oma kotid ja mantild ühe jubeda Londoni aksendiga tädi kätte andma ning siis lastakse meid näitust vaatama.No andke andeks, kui see mis seal on, on suurepärane kunst, siis oskan mina ka seda teha. Esimese asjana on ära märgitud kas suurt musta prügikotti. Olgu, saan aru et tänapäeva reostus probleemid on tõsine mure. Annan selle veel andeks. Jalutan edasi ning siis rabab mind järgmine pilt. See on lihtsalt ajalehest välja lõigatud silm. Jõllitan seda ning loen siis informatsiooni. Tegemist on kadunud tüdruku Madeleine McCann'i silmaga. Oskan ainult suud maigutada ning mõtlen, kuidas teiste inimeste tragöödiat koheldakse. Suudan veel selle välja vabandada, et äkki silm sümboliseerib seda kuidas teda otsitakse, vaadatakse? Tema kadunud lapsepõlve? Vangutades pead jalutan edasi ning siis annan alla nähes järgmist meistriteost. Tegemist on pildiga kuhu kunstnik on peale higistanud. Terve muuseumis käik (2 tundi) möödub lihtsalt ohates. Tean, et igal inimesel on õigus oma kultuuri valida, otsustada mis neile meeldib . Kuid andke andeks, see on lihtsalt lollus siin. Kuna meil on veel tund aega jäänud aega seda kunsti uurida ning minul ja kolmel teisel õpilasel tiir peale tehtud, otsustame et meie läheme Londoni uurima. Lahkume muuseumist ning läheme ülesilla teisele kaldale. Eemal paistab Bigben ning London eye, kuid meil pole aega nii kaugele minna. Jalutame ringi ja eksime omadega ära Trafalgar'i väljakule. Hüppame sealt läbi ning avastame et meil 10 minutit aega et tagasi jõuda. Kiired jalad viivad meid tagasi ning jõuame täpselt õigeks ajaks tagasi, et minna järgmisesse muuseumi.

pilte ei tohtinud teha aga ma salaja ikka pidin

Sõit läbi Londoni kesklinna on aegavõttev ja keeruline tegevus. Tunnen südamest kaasa kõikidele turistidele, kes seal autoga ringi kolavad. Halb idee. Üle silla, tagasi ja nii koguaeg. Sõidame mööda Victoria pargist, Ritzi hotellist, Picadilly ei ole kaugel. Ning siis peatume Victoria ja Alberti galerii ees. Hoone on uhke, suur ja vapustav. Ning see on kõigile külastajatele tasuta. Meie läheme uurime kindlat näitust - mustanahlistest. Kuidas nende elu Inglismaal kulges peale teist maailmasõda ning kuidas nad end ühiskonnas näevad. See näitus ja muuseum on rohkem minu maitse, ning huvitav. Kui sellele näitusele ring peale tehtud on meil kaks tundi aega kolada muuseumis. Ja selle kahe tunniga ei jõua sa mitte midagi näha. Alates Michelangelo Davidi kipskoopiast kuni eheteni vanaaaja Iirimaast, Aasiast Euroopasse. Raphaelist kohalike artistideni. See muuseum on suur ja ilus. Oleks ma ainult teadnud, et National History museum ümber nurga on. Oleks sinna ka tahtnud minna. Kuid kahjuks on aeg läbi ning buss ootab, ning kolm tundi loksumist tagasi.

samurai onu 

Mis ma oskan öelda? London on suur linn, ja ma nägin sellest nii vähe - peaegu mitte midagi. Kuid isegi selle suurlinna kaunimates ja rahulikumates osades on tunda elu kiiret tempot, meeleheidet, kurbust ja rõõmu ning see kõik seguneb kokku millekski müstiliseks ja salapäraseks. Pole ime, et Harry Potteri salamaailma pääses just Londoni kaudu. Kindlasti on London üks suurlinnu millega ma tahan lähemalt tutvust teha ning veel külastada.  Esmapilk mille ma sain, oli meeldiv.

kuulus david. 

minu arust see siiamaani aliens

tuhandeid väärt sõrmused

Malvern Link

Kolisin siis nädalavahetusel tagasi oma armastatud Randall Line'si. Ohhhh kuidas ma seda igatsesin, Esmaspäeva pärastlõunal kirjutab Tom mulle, "Tule külla piff" Tal on igav. Pakkisin siis kotti kokku ja istusingi rongi peale, suunaga Birminghami. Rongis istusin toreda šoti päritolu onkli juurde, kes reisis armsa koerakesega. Onu lubas mul koerakesega mängida ning küsis minult igasuguseid küsimusi, sest ega ma ju väga inglane välja ei näe. Birminghamis pidin ümber istuma rongile, suunaga Herefordi peale, ning väljuma peatusest Malvern Link. Sõit kokku kestis üle ühe ja poole tunni ning kohale jõudsin alles poole üheksaks õhtul. Tom oli juba mind rongijaamas ootamas ning kahekesi jalutasime läbi külakese tema poole. Malvern Link on väike külake Malvernis, Worcestershire'is. See on tohutult armas väike külake, täpselt selline nunnu nukumaja linnake nagu vanades inglise filmides näha on. Jalutasime kusagil 10-15 minutit läbi udu ning pimeda linna kuid jõudsime ilusasti kohale. Tom elab koos oma vanaisaga armsas majakeses ning esimese õhtu istusime vaadates filme ning pugides pitsat ja vaieldes šoti iseseisvumis probleemide üle.

Järgmise päeva lõunaks on Tom aga plaaninud tegevuse. Me läheme vaatame kohalikke "mäekesi". Tomi vanaisa tunneb muret, et kuidas mina Eesti tüdrukuke küll nende "mägedega"hakkama saan, et ta kuulnud et Eesti selline lamedam maa kuid Tom kiirustab ette ja ütleb et ma Alpides käind tsikk ja küll ma hakkama saan. Ega jah, neid mägesi ei saa Alpidega küll võrrelda kuid omaette võluvad on nad siiski ning kuidagi teistmoodi. Tomi vanaisa otsustab meid autoga viia mäejalami juurde ning sealt hakkame Tomiga vapralt matkama. Kõrgeim punkt on 425 meetrit, nii et meie munamäele teeb see küll pähe kuid päike lõõmab vastu pead ja varju ei ole kusagilt saada, ning blondiinid nagu me oleme - unustasime veepudelid maha. Aga alla me ei anna ning mina näitan Eesti naise kangekaelsust ja trambin edasi. Mööda "mäetippe" kõnnime ülesse ja alla, kuni jõuame punktini kus näeb isegi Wale'si välja. Vaade on lummav ja kuidagi nii inglaslik. Nii nunnu ning ma mõtlen Jane Austeni romaanide peale. Oleme mäekeste otsas kusagil tund kaks aega veetnud ning uurinud vaateid ja taimi ja kuulnud kohalikku ajalugu veidike. Tom lubab mind järgmine kord koobastesse viia, sest sinna on päris pikk matk ja minu jalanõud on matkamiseks ikkagi nii valed. Laskume alla ning liigume kohalikku linna poole. Poole teepeal avastan huvitava kultuurilise ime. Neil on kiviaiad nagu meil, aga kuidagi on nad sinna äärepeale pannud tervamad kivid ning see näeb kummaliselt ilus välja. Nagu kõnniks vanaaegse lossi müüridel. Vaated on muidugi kaunid ja panevad isegi minusuguse maailma ränduri vahepeal imetlema ning unistama. Kuid liigume edasi ning olemegi juba linnas, istume maha imelise vaatega pubisse ning joome coca-colat et end maha jahutada. Külm jook teeb omatöö ning juba me liigume et avastada linna. Vahepeal koperdame Banksy tänavakunsti otsa ning mina oma kultuuriõpilase pilgu pealt kohe pean ju pilti tegema. Ikkagi Banksy. ( Kuulus tänavakunstnik, poliitiline aktivist Inglismaal) . Kirik mis on pööratud nüüd jõusaaliks paneb mind imestama ja hotell mis näeb välja justkui loss on minu jaoks ka ime. Ilmselt näen ma väga turist välja ja paljud kohalikud heidavad mulle pilke ning viskavad nalja. Tomil muidugi nalja kui palju minu imestunud ilmete peale, et miks kõik niiiiiiii sõbralikud on. Kuna kell on juba saanud viis, siis otsustame õhtust süüa. Tom viib mind uhkesse Itaalia restorani ( kuhu muidugi, t-särgi ja teksadega hästi tore minna on ) ning restorani manager tuleb isiklikult meid teenindama, laseb meil valida uhke väliterassi laua  ja viskab meiega nalja. Veedame seal head kaks kolm tundi ning tellime veel magustoidu kaasa - juustukoogi valik ning tatsame kodupoole. Restoran oli kusjuures nii uhke, et see prantsuse kriitikute poolt heakskiidu saanud, näed kuidas sinu toitu valmistakse - pasta tehakse täiesti värske ( minu seene ravioolid on vist kõige maitsvaim asi mida ma söönud olen,). 

Minul on jalanõud muidugi kannad katki hõõrunud kuid ise ma seda tähelepannudki, enne kui võtan jalanõud kodust ära, plaastrid peale ja asi korras. Kuna õues on vahepeal suhteliselt külmaks läinud, siis mina lõdisen ning elutoas on juba ootamas soe jook ning kamin tulega. Kuulen veel kohaliku ajaloo kohta millest ma kahjuks väga midagi ei mäleta, sest ma olin surmani kurnatud ja tahtsin lihtsalt end kamina ees kerra tõmmata ja silmad looja lasta. 

Järgmine päev oli aeg koju minna, ning Tomi vanaisa otsustas mind rongijaama visata. Kahjuks jõudsin ma aga sinna 2 minutit hiljem ning istusin ilusasti õues tunnike ning nautisin mõnusalt tuulist ilma. Lugesin informatsiooni ning avastasin, et külake kus ma olen olnud on valitud kunagi üheks Inglismaa kaunimaks linnaks, piirkond on looduskaitse all ning siin on kohalik kuulus joogivee allikas mis on tuntud üle terve Inglismaa. Vot sulle. J.R.R Tolken, kes kirjutas kuulsa Sõrmuste Isanda raamatud ja Kääbiku , sai inspiratsiooni just nendest mägedest, mille otsas ma turnisin.

Malvern Hills

Malvern Link

Panoraam pilt mäepealt

ülesse ja alla

Kauguses paistab Wales :) 

Vot sellised kiviaiad.

Mis lill see on? Meelest läks ära ja siiamaani ei suuda meenutada :( 

Kirikust jõusaal.

Banksy

selline hotell. 

Itaalia restorani "veepall"

eelroog, värske küüslaugu sai. Oma pearoast ma pilti ei teiudki :( 

Sellise karbiga saime magustoidu kaasa. 

Alton Towers

Kolmapäeva õhtul kirjutab Tom mulle suure õhinaga "Carmen, sa tuled neljapäeva õhtul minu juurde, sest reedeks on mul sulle üllatus plaanitud." Ma sellepeale ei oska midagi öelda peale "okei..." Neljapäeval õhtuk kell viis hakkan rongi peale liikuma ning pool üheksa olen väikeses külas nimega Malvern Link. See asub "mäekeste" vahel pisikeses orus . Kõrgeim mägi, mis mulle ka silmapaistab on 425m kõrgune ning meenutab mulle millegi pärast Saksamaa väikest mäge, mille Sirliga kunagi vallutasime. Tom juba ootab mind rongijaamas ning liigume edasi tema vanaisa auto poole, kus autouks ei taha kuidagi mulle avada. Tom ja ta vanaisa viskavad nalja, et pean neile jala järgi lonkima. Lõpuks saame lapseluku lahti ning sõidame kusagil 5 minutit maja juurde. See maja on bungalow, nunnu ja väga inglaslik oma avara köögiga, armsa söögitoa ja elutoaga. Tom seletab mulle et peame hommiku kell 5 ülesse ärkama. Ma mõtlen juba et kuhu me sõidame kui ta sõber helistab ja plaanid tehakse ümber kella 7 peale. Kehitan õlgu ning mõtlen huviga kuhu me sõidame. Hommikul sõidab siis meile ette väike auto, kus peal Tomi lapsepõlve sõber ja korjame peale teise. Nad näevad välja nagu Lily ja Marshal How I Met Your Motherist ning ma itsitan terve tee. Autos päritakse Eesti kohta ning google translate abiga leiutatakse uus mäng. Nad loevad ette midagi eesti keeles ja kui ma aru saan, siis saavad punkti. Nii saan mina omaette pidevalt naerda. Kui mäng igavaks muutus siis hakkasid poisid kõva häälega Enrique Iglesiast laulma. Auto sõit kestis kusagil 2 ja pool tundi ning siis ma sain teada kuhu me läheme - teemaparki Alton towers mis on Inglismaa üks parimaid lõbustusparke. Pargis on 9 erinevat teemat -  Towers Street, mis on kõige esimene ala kuhu külastajad satuvad, sellelt on imeline vaade vana aegsele lossile ja järvele mis on keset parki. Katanga Canyon on Aafrika küla.  Pisike ala nimega Gloomy Wood kus on lahe kummituste maja ning seal saab zombisi tulistada. Forbidden Valley, mis on maailma lõpu teemaline , ning milles on arvatavasti minu üks lemmikuid ameerika mägesi. Adventure Land mis on rohkem mõeldud lastele ja inimestele kes kardavad mägesi, X-sector mis on nö valituse salajane osakond mis tegeleb inimkatsetega. Mutiny Bay mis on piraadi teemaline. Cloud Cuckoo Land mis on mõeldud pisematele ja kus saavad lapsed õppida minilinnas liikluse kohta. CBeebies land mis on inglise populaarse laste tv-show maa ning siis on tulemas Towers and the Garden mida hetkel tehakse. Pargil on ka eraldi veepark ning hotellide ala ja palju muud. Igatahes kusagil kümne ajal jõudsime parki, saime auto ära pargitud ning siis tatsasime ilusa pika maa parki, sest muidugi oli meie auto kõige tagumises parklas ja monorail'i me ka ei viitsinud võtta pika järjekorra tõttu. Niisiis me jalutasime kohale, ning kuna piletid ja asjad olid etteostetud siis käis asi väga kiirelt. Meil oli ka all day dining mis tähendas seda, et saime käepaela ja kaardi mille alusel saime siis kõikides restoranides ja kohtades süüa ja ainult näitame oma käepaela ja siis kaart tõmmatakse läbi. Kuid oli reegel et saad kohast näiteks söögi, siis kõrval roa/eelroa/magustoidu ning joogi. Kõigepealt läksimegi sööma, istusime kohvikusse ning mugisime värskeid saiakesi ning kohvi ja siis läksime X-sectorisse. Ning esimesena läksime The Smiler'ile, mis on maailma esimene ameerika raudtee millel on 14 loop'i ja hoiab sellega maailma rekordit. Järjekorrars seisime tubli 80 minutit ning siis lõpuks sai masina peale. Minu süda muidugi käis nii kiirelt, tundsin kuidas süda pahaks läheb ning tahtsin minema.  Aga pidin ikka oma tugevat eesti kangekaelsust nätiama ja ei andnud alla. Muidugi saime me esirea ning ma juba paanikas. Alguses vuhiseme läbi tunneli, ja siis ülesse ja alla, ja siis tagurpidi ja siis uuesti ülesse ja uhhhh. Kui esimesest ehmatusest läbi sain, siis oli täiesti tore ning nautisin sõitu. Vahepeal pritsitakse mingit vett sulle peale ja tehakse pilti. Smiler avati 2013 ning kõrgeim punkt on 30m kõrgusel ja tipp kiirus on 85km/h.

The Smiler

Järgmine sõit mille ette võtame asub samuti X-sectionis ning sellele järjekord peaaegu puutub, sest sa pead ikka päris julge olema, et sellele minna. Tegemis on Oblivion'iga. Maailma esimene verikaalselt kukkuv roller coaster. Sa istud masina peale, see läheb 60m kõrgusele ja siis sa peaaegu et kukud sellega 90 kraadise nurga pealt... ja sa ei kukku mitte maapinnale vaid see läheb maa alla. Mina muidugi röökisin nagu rattapeal, sest ega keegi ju ei tahtnud minu üllatust ära rikkuda ja oma õnnega satun ma ju pidevalt esireale. Sõit avati aastal 1998 ning maksimum kõrgus on siis 60m. Ja 

The Oblivion ja selle kukkumine. 

Vahepeal oli väike snäkki aeg, vahvlid jäätisega, jalutskäik lossi varemete juurest ning siis oli aeg õuduste metsa minna. Sõit nimega Th13teen. Keegi muidugi mulle jälle midagi ei rääkinud. Seal olime järjekorras umbes pool tundi, vahepeal mingis õudsas koridoris kus asjad sind ehmatavad. Kui me lõpuks siis istuma saime masina peale. Siis ei tundud asi üldse nii jube.... kuni me ühte ruumi seisma jäime. ma mõtlesin et raudselt kujud on hoopis inimesed ja ehmatavad. Kuid see polnud üldse nii,... käis kõva pauk ja masin jõnksatas. Ma muidugi kiljusin ilusasti. Ja siis käis uus pauk ja me kukkusime pimedusse. Ma isegi ei tea kui kaua aga see oli kohutav. Ja siis hakkasime tagurpidi liikuma selles pimededuses. Tom naerab mul kõrval, ma kiljun iga kurvi peal ning siis oleme tagasi väljas. Issand kuidas ma kardsin. Kui lõpuks maha saame sellelt jubeduselt, siis ma lausa lendan sealt minema. Th13teen on maailma esimene vertikaalselt vabalangev rollercoaster. Kõrgeim punkt on 20 m. 

siis me läksime ja istusime sööma, ma võtsin endale maitsvad ribid koos kartulite, salati ja sibularõngastega ning näitasin ainult oma käepaelakest ja juba toit tuligi. Jalutasime läbi pargi ning selle imeilusate aedade ning siis järgmisena läksime maailma lõpu teemaparki..Võtsime ette rollercoasteri nimega Sky, mis oli maailma esimene lendav coaster. ehk sa oled sellepeal nagu superman lendab õhus. Minu jaoks oli see niii lõbus et itsitasin terve tee. Lendad üle katuste ja vahepeal on tunne nagu sõidad kohe millegile otsa. Kõrgeim punkt on 20 meetrit ja ehitatud on see aastal 2002.

 Tagurpidi

Järgime roller coaster on vist minu lemmik. Tegemist on Nemesi'sega ja sobivalt on see ehitatud minu sünniaastal 1994. Nii et me ilmselgelt klappsime. Kiirelt ja igalepoole loopiv rollercoaster mis 2013 aastal on hääletatud maailma parimate rollercoasterite hulka ning omab seal 9 kohta. pole paha. 

13 meetri kõrguselt on kõrgeim kukkumine ning tippkiirus on 81km tunnis. 

Vahepeal tuli veidike jõudu koguda, juua kuuma kakaod sest vihma hakkas sadama ning siis süüa jäätist kui palav hakkas ning muidgi tuli mängida nende tobedate masinatega kus sa kunagi midagi ei võida. Sel ajal kui poisid mängisid, nautsime mina ja Mel sõõrikuid ning kohvi. Siis edasi tuli minna kummitus majja kus saab zombie'si ja kummitusi maha nottida. Antakse sulle kätte väike püstol ja siis tehakse võistlus, kes saab rohkem killitud. Muidugi istusin mina Joshi taga kes on kaks meetrit pikk ja tulistasin rohkem tema pead kui kolle.. Igatahes otsustati et kui zombid ründavad, siis mind jäetakse tuimalt maha minu halbade sihtimis oskuste pärast. Meie Tomiga otsustasime pizzat sööma minna, ja siis oli aeg minna River Rapidi'le. Istud oma kollasele keerlevale "paadikesele" ja sõidad mööda kärestiku ja siis vett pritsib igale poole, Läbi koskede ja tunnelite, Üheskohas saavad jalakäijad tulistada inimesi vee püstolitest ja muidgi otsustas Tom mind kasutada inimkilbina. Tema plaan aga ei läinud läbi sest ma siplesin nii palju et tema sai hoopis koguaeg pihta. 

Kuid siiski saime me kõik üsna läbi märjaks ning vihma hakkas ka uuesti sadama, siis kutid võtsid kiired burgerid ja
otsustasime et oleks aeg koju minna, läbi märjad, park pannakse varsti kinni ning oleks aeg koju minna.

Muidgi jäi päris palju vaatamata ja tegemata aga siiski, sain kõige põnevamad ja hirmsamad roller coasterid ära käia.  Muidugi oleks tahtnud käia ära The Flume'il aga see pritsib sind nii läbimärjaks, et me otsustasime mitte minna.


Kui keegi soovib külastada siis
http://www.altontowers.com/

lisainfo
http://en.wikipedia.org/wiki/Alton_Towers_Resort

The smiler järjekorras

selline vanaegne loss on pargi keskel. 

Dark forest

Josh jooksmas Thirteen'i peale

Tom üritab Minioni võita endale.